Böff-Pöff ehk kuidas ma toitsin suvalise ködiga ära suure hulga näljaseid vilmihuvilisi

Eelmisel nädalavahetusel kogunes peris kenake hulk vilmihuvilisi põhjarannikule Neeme nimelisse asulasse, kus armsa ulmesõbra ja vilmisõbra ja vilmiblogide kommenteerija Lauri villa asub.
Tarbatu blogardgrenadierenite koorekiht ehk Blond poiss, Xipe, Metsavana ja MNC korjasid mu auto peale ning pisukeste viperustega (seoses pideva teeehituse ja ümbersuunamistega) jõudsime me planeeritust mõned tunnid hiljem just täpselt sinna, kuhu tarvis.

Sohver erinevaid sõidusuunasid kalkuleerimas

Peale rõõmsatest kommentaaridest ja rahulolust tiinet ringkäiku kupatasin tüübid pliidi alla tuld tegema. Ei mäletagi, kes sellega hakkama sai, aga tõenäoliselt herr MNC, kellel see pliidi alla tule tegemises esimene kuid õnnestunud kogemus oli.
Õige varsti saabus ka üle koduvabariigi tuntud lauamängur ja kah vilmisõber Ove, kes käis katuseid mööda ning tahamatas-tolmutas korstnaid. Tuli üritati alla teha ka mõne tagumise toa ahjule, aga ei sellest eriti asja saanud. peamiselt tänu sellele, et mina juba pliidi alla tule olin orgunninud.
Meie teeneline kunstnik-kujundaja asus kiirkorras ja konveiermeetodil kaunistama faliereid. Need said üsna uhked, ülejäägid on mul kodus laua pääle. Kes soovib tagantjärele omandada, andku teada.

Kunstnik kujundaja tööhoos. Esiplaanil pitsateo olulisim element ehk pudel hääd ja odavat veini

Igastahes panin pakid vööri köögile kõikse lähemas voodis ja asusin usinalt kokkamisega tegelema

Vajaminevad tarvikud:
2 pudelit Kindzmarulit
1,5 k jahu
pulk pärmi
käesooja vett (hmm, ilmselt tunde järgi)
sorts toiduõli
soola, suhkrut
Mökkida kokku täitsa tavaline pärmitaigen.

Pannile praadima:
paar sibulit
mõned hakitud paprikad
2 pakki hakkliha
soola, pipart, basiilikut
2 purki purustatud tomateid

Vein juua tegemise kõrvale.

Taigen pressida ahjuplaadile, peale plödistada pool lihakraami panni pealt, kõikse otsa riivida suuremas koguses juustu. Surgata ahju küpsema, teha mõni suits, vestelda nii vilmindusest kui üldse elust, lürbata sõõm veinikest ja valmis see esimene plaaditäis ongi.
Kindlasti ei tohi unustada, et puid peab kah pliidi alla juurde lisama.
Korrata plaadi peale pitsa ehitamise toimingut.
Ülejäänud taigna vahele riivida pisut juustu, siputada basiilikut ja küpsetada see kivikõvaks junniks (mis ometi ilma igaste protestideta ära süüakse).

Vahepeal saabus hulk vilmiblogijaid ja sõpru Talinast Trashi juhatusel ja eestvedamisel.
Suuremat sorti melu ja vennastumine.
Taaskord rõõmuhõisetest ja rahulolust tiine ringkäik suurepärases villas.

Kõhud pitsat täis. Mida hiljem kohale jõuti, seda nadimaks jäi pitsavalik, lõpuks kuivasid panni peal peamiselt MNC suurepärasest noakäsitlemisoskusest järele jäänud servakoorikud (mis ka ära söödi).
Kinusaalis vaadati kinupilte.
Söödi Adi toodud suurepärast suitsuvorsti.
Käidi kohalikus kõrtsus kohaliku folklooriga tutvumas.
Lõpuks maandusin oma kavalalt pliidile kõikse lähemasse voodisse.
Suure armastuse leidmist ei kommentaari.
Adolfit hakkama igastahes ei pandud.
Reede lukus.

Lauba hommik.

Saata esimesed sirged-virged kaevust vett tooma.
Panna kõikse asisema olemisega mees pliidi alla tuld tegema.

10 muna lüüa kaussi, kloppida segamini.
Juurde segada soola, suhkrut.
1 l (või pisut vähem, sest osa läheb hommikukoffi peale) piima
suurem hulk jahu
Purk "maitsetut" õunamoosi

Säristada kuumal pannil õliga suuur virn kannpooke.
Või siis pigem - tekitada näljastest elav järjekord, kus kõik oma  tühja taldrikuga pliidi ääres ootavad, silmad kilamas peas.

Talina blogijad põgenesid kiirustades.
Vapramad/rikkamad/näljasemad siirdusivad kõrtsu oa-tomatisupile. Hea supp oli. Raviva toimega.
Söögi kõrvale räägiti anekdoote ja anekdootlikke juhtumisi, mis olid küll äärmiselt lõbusad, aga teatud põhjusil siin ümberjutustamist ei leia.
Saatsime Metsavana villasse tagasi, sest mõned olulised tarvikud ning suurem osa seltskonda seal veel veiutas ja jokutas.
MNC saapapaelte sidumise peale vist läks oma pool tunnikest.
Lõpuks sai suurem osa seltskonda kokku (vaid Fletchu osutus liig nõrgaks, a las kasvab veel, küll jõuab teinekord rohkem) ja kaunist loodust, päikesepaistet ja head seltskonda nautides siirdusime Neeme neeme tippu.

Tarts tornist uurimas, kas Adi juba paistab

Usinamad ja tugevamad vaatsid paadist kiikriga

Osa nõrgemate seltskonnast arutamas, mis selle Mäimuga siis ikka ette võtta. 

Tugevamad ronisid erinevatesse tornidesse, nõrgemad peesitasid päikese käes.
Mäimut vette ei veeretatud, kuigi oleks pidanud.
Mitu tundi möödusid lennates.
Tagasi villasse jõudes asuti taas sotsialiseeruma. Mina tegin tunnikese enda jaoks, see rannas käik väsitas ju ära ja supikest täis kõht tegi hea lõunaune.
Varsti oligi käes õhtu ning kallite kaaslaste näod läksid aina enam näljasemaks.
Kõikseaeg tuli vaadata, et keegi ometi pühapäevase supi materjaaaali ärr ei sööks.

Suht nälgas näoga vilmiblogija

Lõpuks ei jäänd mul muud üle, kui asuda välja reklaamitud õhtusööki meisterdama.

Makaronipläust.
Panna suuurde potti keema 4 pakki makarone.
Pannile lajatada poolteist kilo hakkliha,
sinna juurde ka mõned sibulid.
Kui hakkliha on juba paras, siis löristada sinna juurde pool liitrit Felixi ketshupit,
maitsestada soola, pipra ja basiilikuga
Vahepeal ajada pooleldi valmis roa juurest eemale Metsavana.
Kimada makaron ja akklihasodi omavahel segi ja serveerida  ca 15le inimesele leiva ja poole pudeli ketshupi ning hapukoorega.

Kõhud täis, meel hea.
Osa raffast vaatas usinalt vilme, meie mängisime Ove kaasa toodud lauamänge.

Igor, It's alive ja miskine Ollivuudi teemaline mäng -just selle särasilmse noormehe juhatusel

Lauri käis osa raffaga taaskord tutvumas kohaliku folklooriga.
Meie jälgisime meie endi folkloori sündi ja tegemisi.

Miskisel öisel ajal said kõik mängud korda-paar mängitud, kuna olin enam-vähem kaine välisvaatleja, siis ei viitsind rohkem seal passida ja kobisin kotile.

Laupa ka põmst - tehtud!

Pühapäeva hommikul püüti kauni roosa plastämbriga kaevust vett, pandi hakkama suuremad kogused koffi ja hakati sättima. St koristama.

Ohjeldamatut homeerilist naeru esile kutsunud roosa plastikpang

Mina panin supipaja tulele.

Vilmiblogijate säästuseljanka:

Hakkida peeneks:
3 karpi viinereid
1 pakk toorsuistupeekonit
1 pakk suitsusinki (sehukest rasvasemat)
2 latti poolsuitsuvorsti
Praadida pannil ka üks poolekilone pakk akkliha, mis eelmise päeva makaronipläusti tegemisest külmkappi ununes
Mõni sibul
Ommikukoffi ja hea seltskond.

Praadida mitmel pannil kogu ködi läbi koos
2 paki tomatipastaga,
maitseks pisut suhkrut, veidi rohkem soola ja pipart.
Lisaks ka 2 l purk marineeritud kurke.
Vesi peale ja keema, tooraine sisse ja ootama.
Kuni keema läheb.
Lõpuks läks.
Osad näljasemad käisid kausikestega suppi noolimas juba varem.
Serveerida apukoore ning leivaga ja ongi.
Voilaa!

Pidu läbi, raffas rahul.
Retsepte nõudis Metsavana, kes kommenteeris oma tehtud makaronipläuste kui maitsetut läga.
Et siis oskaks šnitti võtta.
Ei usu, et abiks on, aga... kes teab.

Pääle sööki kibeles osa raffast minekule, teine osa siirdus kuhugi metsaplatsile jalkat mängima.

Mina aga läksin Paldiskisse ühele sünnipäeva afterpartyle.
Ja siis sõitsin läbi veel pool Eestimaa põhjapoolsest osast ning kell 9 olin lõpuks kodus.

Suurimad tänud kõigile kohaletulnutele - nii uutele kui neile, keda juba eelmisel aastal näha sai.
Diploom, tooort ja lilled (virtuaalsed)  Laurile oma suuuuurepärase villa kasutusõiguse eest!
Au ja kiitus Tartu blogardgrenadierenitele, kes asja orgunnimisega tegelesid.
Aitähh Tarmole transportteenuse ja meeldivaks vestluskaasalaseks olemise eest.
Ja üleüldse - parimad olete!

Väike järelmärkus neile, kes seekord veel ei tahtnud/suutnud/julgenud kohale tulla:
Tegelikult ei ole tegemist ühe kinnise seltskonna padujoomaga, nagu võiks näiteks Xipe blogis olevast kokkuvõttest arvata.
Inimesi oli kohal igasuguseid, nii karvaseid kui sulelisi, kõik olid sõbraliku ja kui kellelgi ka oli soov kesvamärjukest rohkem sisse kulistada, kui mõnel teisel, siis.. ka see ei häirinud kedagi ning minu meelest küll eraldi kajastamist ei vääri.
Tulge kampa.
Ehk isegi juba talvel.
Selge on, et tõsiteaduslikke loenguid ei ole plaanitud, aga samas - kui on kellelegi esinemissoovi, siis väike kinualane eneseharimine tuleb kõigile meile ainult kasuks.

Ei maksa peljata!

Väike ääremärkus mulle ja org-komiteele - hommikusöök peaks olema plaanis. Ühest ametlikust söögikorrast päevas ära ei ela. Miskine võikumaterjal või ommikupuder vms.

Teised võtsid samal teemal sõna:
Onu Kalver
http://blondpoiss.blogspot.com/2010/09/jarelsona.html
Metsavana
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2010/09/teine-uleliiduline-filmiblogijate.html
Xipe
http://cinema.rockwitch.com/2010/09/07/filmiblogijate-sportlikud-suvepaevad-2010/
Trash
http://trash-can-dance.blogspot.com/2010/09/macgruber.html
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                            

Überwald - Eesti ainus litsentsivaba blogimispiirkond!

Filmiblogimiskomisjon "Estland" võttis ainuisikuliselt (ses mõttes, et komisjon koosneb ÜHEST liikmest) minult blogimislitsentsi ära. 
Peamise põhjendusega - Valhalla Rising on vähemalt 9 punktine vilm. 
Mina jään oma antud punktiskoori ja "lehm sittus vette" kokkuvõtte juurde. 
Ja kavatsen ka edasi blogida. 
Ilma litsentsita. 
Ja olles selle üle uhke. 
Niiehknaa ei olnud ma ei Talina ega Tarbatu blogija. 
Sellega kuulutan Überwaldi litsentsivabaks blogimispiirkonnaks ja mind üldse ei huvita, mida staarid ja staarikesed nii ühel - kui teisel pool arvavad. 
Vat nii. 




Böff-Böff sel aastal augusti lõpus ja minu juures? 
St 27-28-29 august?
Jah?
Hiljem:
Nagu siit http://blondpoiss.blogspot.com/2010/08/me-teeme-seda-jalle.html lugeda võib, ilmselt siis mitte sel ajal ja minu juures, aga hea, et kokku saadakse.
Muidugi ei tea ma täpselt, kas ka ilma litsentsita blogijad oodatud on, a katsugu nad mind ära ajada.

Valhalla Rising ehk lehm sittus vette...

Lehm sittus vette suisa kuus korda järjest.

Isegi ringe ei jäänud veepinnale. 

Olid mehed... Läksid kuhugi ei tea kuhu... Tegid midagi ei tea mida.

Esimene osa oli isegi peaaegu et vaadatav. 

Noh et äkšon ja särk-värk.

 Aga edasi?

Mägrapeer ja udu.

Ja mornid mehed.

Midagi seletamas Pühast maast Ja Uuest Jeruusalemmast.

Miskine rasvaste juustega poiss (meil käib üks sarnane netis kõikse aeg, a temast ma saan aru. Et a-sotsiaalne pere jne).
Ühe silmaga mees. 

Lootsin juba, et Odin ja....

Kui vilmi tegijate jaoks oli see miskine nende versioon kristluse ja paganausu võitlusest, midagi muistse Skandinaavia mütoloogia alustel või muud säänset, siis minu jaoks... No ma ei saand kohe mitte midagi aru. 

Ilmselt on viga minus.

Nad oleks võind selle 3-d formaadis teha - ilusad loodusvaated ja poris püherdamine oleks ka palju võimsam elamus old...
A kui tahate näha, kuda seltskond mehi mere pääl janus on ja tuult ootavad, siis vaadake parem kodumaist klassikat. "Metskaptenit" pean silmas. Aastast 1971. Te vähemalt ei raiska oma elust pooltteist tundi seda vaadates.

Filmi põnevamaid kohti oli see, kui läpaka ekraanile ronis kõrvahark.

Pilte ka ei viitsi panna, sest selle jaoks peaks vilmi teist korda käima panema.
Ja ekraani peal käivast kõrvahargist ei saa kahjuks screenshotte teha.
Hinne: 2/10, sest loodus oli ju ilus ja mehed olid mehised.
IMDB http://www.imdb.com/title/tt0862467/
2009 Taani/Suur-Britannia

Milleks punkarile mikser?

Lugupeetud vilmiblogijad!
Tuletan Teile meelde, et esseekonkurss "Milleks punkarile mikser?" läheb neljapäeva õhtul lukku!
KIIRUSTAGE!!!

Esimene maailmasõda värvifilmil ehk nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Tarkade Klubi nimelise ajakirjaga anti kaasa sehuke kinupilt. (Käesoleva eksemplari kaanepilt pisut teistsugune, a netist seda ei leia)

Korjasin töö juurest kaasa, et kodus vaatan (tööarvutile "unustas" itimees helikaardi draiveri installida, kui arvutit parandas).
Vaatasin.
Oli küll värvilisem, kui mustvalge.
Umbes nagu vildikatega koloreeritud mustvalgeseepiakarva pilt.
Poldki kõikse hullem.


Tervelt 3x47 minuti jagu kergelt koloreeritud (tänapäeva arvutitehnika võimalusi kasutades) dokumentaalkaadreid.
Sisu poolest sehuke klassikaline populaarteaduslik ülevaade, kus millelegi olulisele tähelepanu ei pöörata ning kogu kompott tehakse võimalikult lihtsalt söödavaks ja isegi mitte kõige arukamatele arusaadavaks.


Dokumentaalkaadrid, millele loetakse sujuvalt peale sõja kulgu käsitlevat jutukest vaheldusmi sõdurite kirjadega kodustele. Vahele näidatakse viimaseid elus olevaid veterane oma muljeid rääkimas ning ajaloolasi targutamas. Need veteranid (peamiselt sünniaastaga 1898) on täitsa mõnusa jutu ja äääägeda vanakooli hääldamise ja jutustamislaadiga (üks neist on ühe kõrvaga ka) ning nende teksti vürtsitavad leebed vandesõnad, mida tõlkida ei suvatseta.


Plaadi peal on kolm osa Katastroof, Tapatalgud kaevikutes ja Veri taevas.


I osa võtab kenaste kokku sõja eelloo, näitab kaadreid, mida näeb ka teistes osades ning räägib sõja algusest ja 1914. aasta läänerindel toimunust.


II osa 1915 - 1918 läänerinne - Verdun, Somme, Passchendaele, Cambrai ning kõik ülejäänu.
See on siis lisaks sõja kulgemisele ka näiteks relvastuse arengust, tunnelikaevajatest ja shell shockist ehk kontusioonist.


III osa on kõikse põnevam ja vähemalt minu jaoks harivam ning parema ülesehitusega. Nagu pealkirjastki aru on saada - lennuväest käib jutt. Kui 1903 vennad Wrightid meerikas oma lennukit katsetasid, siis 1914ks aastaks on need lennukid juba õõõõige pisut arenenumad, aga mitte palju. Püsivad vähemalt õhus. 17 aastat olnud aega areneneda. Aga ega neist suuremat tolku pole, kui luureandmete kogumine (saab fotosid teha ja puha), pomme ja kuulipildujaid ja muud kraami ei kannata lennusõidule kaasa tarida, sest lennuk muutuks liiga raskeks ega tõuseks õhku. No sehukestega alustati. Siis juba suudeti vähe paremaid ehitada, aga krt, kuulipildujatuli kipus oma propellerisse kinni jääma. No leiutas siis üks prantslane, et tiivikud kaetud metalliga. Raske kui kurjam, aga töötab. Sakslased saavad ainukese sehukese lennuki kätte, annavad Fokkeri kätte ja see meisterdab valmis lennumassina, mis hoiab lääneliitlasi hirmu all tervelt 19 kuud. Fokkeri needus. Aga egas britidki maga. Tulevad ise paremate masinatega turule, mis omakorda annab sakslastele tõukejõudu oma leiutajad tööle panna. Alguses kerged kuulipildujad lennukisse, siis juba pommid, mida saab alla visata. Siis juba terved pommituslennukite eskadronid. Tõlkes on jutt  mingitest "jasteritest" , tegelikult siis hoopis JG1 ehk jasta  ja  Flying circus.  Mainitakse ära nii Punane Parun von Richthofen oma 80se skooriga (selle vilmi järgi sai mehele saatuslikuks maapealse kuulipilduri täpne lask) kui Albert Ball, kes 21 aastasena hukkudes oli alla tulistanud 44 saksa lennukit. Keskmine piloodi eluiga oli vaid 11 päeva. Ning kui ma õigesti aru sain, siis polnud lenduritel õigust langevarju kasutada. Selle õiguse said 1916. a endale hoopis balloonatics ehk õhupallide/väiksemat sorti tseppeliinidega mere kohal vaatlusreide tegevad mehed. Kuna sakslased allveelaevadega palju kurja tegid, siis leiutati algse vahendina sehuke viis neid kontrolli all hoida. Aga samal ajal tegeleti hoolsalt selliste lennukite välja töötamisega, mis mere peal lendaks. Küll sehukesed eksemplarid, mis tõsteti laeva pealt kraanaga merre, need siis sealt startisid (puust ujukid olid külge pandud ja puha, et see massin ikka vee peal seisaks) ja reisilt tagasi tulles tõsteti kraanaga jälle laevale (nendega sai lennata ainult apsaluutselt tuulevaiksel ja peegelsiledal merel), küll sehukesed, mis said pisikese hoovõturaja kahurite peale moodustatud plankteest. 1917. aastaks oli valmis ehitatud esimene lennukikandja HMS Furious ning augustis toimus esimene õnnelik lennuki maandumine sellele.


Kergelt peatutakse ka esimestel linnade ja tsiviilelanike pommitamisel - 1915. aasta jaanuaris pommitavad sakslased tsepeliinide pealt Norwalki (Norfolki siis) ja mais Londonit. Kui 1917 sakslased Gotheri nimelise pommituslennuki valmis ehitavad ja nendega Belgiast startides Inglismaad pommitama asuvad, siis lisaks segadusele ja paanikale pannakse alus ka linnades asuvale õhutõrjele kui sellisele.


***


Keik ju kena, jutt kulgeb sujuvalt ja veteranid sügavad nina ja üritavad lauseid moodustada, aga erinevatest lahingutest ja olukordadest rääkides jooksevad taustal ikka samad juba nähtud kaadrid. Ei kurda, aga hakkab silma, kui juba komandat-neljandat korda erinevates kohtades needsamad mehed neidsamu mürske sellesama apastraadiga lasevad vai oma materjaali pori seest välja sikutavad. Ja ühe ning sama traadi/kaabli alt ronisid suisa 6 korda läbi.


Aga mille kallal tahaks kohe irmsaste norida - no krt, see mees, kes supakad tegi... Kas tõesti ei old aega üle lugeda, et välja korjata elementaarsed trükivead? Tähed puudu ja üle, lause ilmselgelt otse angliisist tõlgitud (google translate abiga?) ning poole peal kaob ära nii mõte kui sisu... N: "Somme lahing oli traumeeris nii britte kui sakslasi".  Kui angliisist aru ei saaks, siis ei saaks suurest osast vilmist vist ka pihta. Erich von Falkenhaynist saab märkamatult ja järjestikku  Falkenhaym, Falkenhym, Falkenheyn.


Sisulistest tõlkevigadest ei hakka rääkimagi, neid leidub pea iga vilmi tiitrites. Koolis õpetatud Ypresi asemel tõlkesse pandud Ieper pani google huugama, et mesmes (eks ise loll, et sellist nimekuju kuulnud polnud), samas kogu ülejäänud vilmi jooksul oli tõlkija ikkagi koolis õpetet'  nimekuju kasutanud. Norfolkist sai märkamatult Norwalk, ankle  on nüüdsest oopis põlv jne. Hindendburgi (Siegfriedi) liin oli 4 miili sügav? See on siis 6,436 km? Andis alles kaevata. Seepärast see sõjategevus seal toppaski ja liin ei liikunu, et mehed alguses kaevasid nigu ullud ja pärast ei saand kaevikutest välja?


Vaatasin huviga ja õdak sai sisustatud. Koolis ammu aegu tagasi õpitu meelde tuletatud. Kasud sees igal juhul. 

IMDB


Esimesele 2 osale annaks ehk nibin-nabin 6 (liiga ülevaatlik ning keskendub siiski pigem ühele vaenupoolele), III osa nurub 8t, kokku 7?
7/10
Pilte ka:

Franz Ferdinand ja Sophie vahetult enne teist ja seekord siis õnnestunud atendaati. 

Nikolai II perega patseerimas

Trööstitu elu Vene tsaaririigis

Sakslased tungivad läände

Viimane saak

Marne jõe ületamine

Pariis - Galieni tuleb geniaalsele ideele võtta sõjaväe lahinguväljale transportimiseks kasutusele kõik linna taksod

Pealtnäha võimas ja võitmatu Vene tsaaririigi armee

Esimene tank...

...ja esimene gaasimaskilaadne toode

Punane Parun isiklikult

"Kui keegi ütleb, et ta läks rünnakule tundmata hirmu, siis on ta lihtsalt üks neetud valetaja". 

Harry Patch (s. 1898)

Vampiirid ilma sädeluse ja jõllitamiseta.

Ma olen maandunud vähem kui üks postitus kuus liigasse.
Piinlik.
Väga piinlik.
Varsti visatakse mind Tarbatu vilmiblogardite klikist välja...
Ja kedagi ei koti, et ma ju ei ole peaaegu ühtegi vilmi vaadanud.
No tegelikult olen.
Vaatasin seda vilmi eila, kuidas Percy Jackson varastatud välgu Zeusile tagasi peab tooma.
Aga see ei old üldse sehuke vilm, mille kohta midagi öelda oleks.
3 punnine ehk.
Sisu oli nõrk. Visuaale ehk oleks old, kui oleks kinos vaadand, aga seal oleks old oht magama jääda.
Igavusest.
Kodus vaadates sai lemmiklooma silitada ja suitsupause teha ja niisama juttu ajada ja veel suitsupause teha ja vahepeal poest apelsinimahla tuua...

Aga muidu olen ma paari viimase nädala jooksul vaadanud ühte sarja.
Lubate, et ei hakka naerma?
Lubate?
Sarja nimi on "The vampire diaries" ja selle 14 osa on vaadatud, 16s osa vist anti alles eetirsse.

Sisu?
No klassikaline mäng teemal väikelinna keskkooli neiu ja vampiirist kutt ja nende pidev soigumine teemal - kas sa armastad mind ma lähen minema et sul parem oleks ära mine ära pläägupläägu pläägu.
Aga seda halamist on seal vilmis vähe.
Peategelasest vampiir ei ole üldse mitte jõllitusvampiir ning mis kõikse olulisem - ta ei sädele päikse käes. Mõtteid ei suuda ka lugeda. Ja metsas jahil käimist ei näita. Näoplaanilt on tüüp kah õige pisut viisakama välimusega, kui see kole mees sealt Videviku saagast. Saab päeval õues käia, sest tal on miskine maagiline sõrmus. Ja tal on äge vend. Sehuke klassikaline bäd boi. Suur osa intriigi sealt tulebki. Intriige on seal vilmis üldse ohtrasti. Kätshi ja vereimemist ja vampiiride teivastamist ja nõidumist ja ärakuivand vampiiride elluäratamist ja üldse igast oodatud ja ootamatuid süžeekäänakuid ja klišeesid.
Minu meelest täitsa tore õhtune vaatamine.
No ja see vend... see on äge!!!
Aa, peaaegu oleks unustanud - hinde pean ju ka panema.
Panen 7/10 Peamiselt intriigide eest ja see ägedate silmadega paha vend mulle ka meeldib ;)
IMDB http://www.imdb.com/title/tt1405406/
Panen mõne pildilaksu teile ka...

MAU! MAU! - The Deer Hunter

Rasked ajad, taaskord kärbiti palka, vaja lisatööd teha, et jõuaks suitsu lauale osta (söömisest loobun).
Tegin pühapäeval kuni südaööni tööd, siis leidsin, et on tarvis lõõgastuda.
Otsustasin alustada oma sünniaasta filmide vaatamise projektiga, mida siin mingi aeg varem välja pröökasin.
Ja kuna herr Xipe esialgu arvas, et ehh mis, naised ju sõjavilme ei vaata ja... selline käitumine on nagu minule punast rätikut näidata vai näpuga viibata.
Loomulikult oli nimekirjas tänu sellele esinumbriks
"The Deer Hunter".
Meerika, 1978

Lõõgastuseks seda elamust küll nimetada ei saa.
3 tundi pikk masendav ja ääääretult hea kinupilt
Kui aus olla, siis ma isegi ei oska midagi öelda või kuskilt alustada.

Vilm  räägib Pennsylvania  Clairton´i nimelises väikelinnas elavast kuuest sõbrast, kellest enamik töötab kohalikus metallitööstuses. Osad meestest on vene (?) immigrantide järeltulijad. Käivad tehases tööl, higistavad, rabelevad, siis istuvad kohaliku lokaalis, joovad, mängivad piljardit ning käivad hirvejahis.
Tavalised lihtsad töölised.

Robert De Niro, Christopher Walken, John Cazale (kes filmimise ajal vähki suremas oli ning suht ruttu peale seda ka suri), John Savage, George Dzundza ja Chuck Aspegren (kelle ainus filmiroll see on ning kes oli ka päriselus terasetööstustööline). Ja Meryl Streep.

Kolm neist peavad lähiajal minema Vietnamisse võitlema  ning ärasaatmispidu ühildatakse sujuvalt ka ühe tulevase sõduri pulmadega. Või siis vastupidi. Kinupildi esimene osa ongi suurejoonelisele pulmapeole pühendatud. Laulatus vene-õigeusu kirikus ning uhke prjaasdnik sellele otsa.

Suur osa maamuškaid ongi vist vene päritolu, sest keel kõlab suht autentsena. Papp, kes pruutpaari laulatab, olevat olnudki päris papp. Na zdarovje kõlab vilmis väga tihti, lauldakse isegi Katjuušat. Veidrad pulmatantsud, kisa, kära, möllu ning nagu vene pulmale kohane, ei jää ka kerge kätš tulemata. Ja kange käraka peale ei nuusutatud peale kuuekäist vaid rüübati õlut. Nagu naaberrahvale kohane. Keegi kena inime võiks nüüd selle viinapeale õlle joomisega seonduva vanaraffatarkuse mulle meelde tuletada. Nuputasin ja nuputasin, aga nääd, ei tuld meelde.

Siis hirvejaht. Ja juba ongi Vietnam. See osa vilmist on tõepoolest üks masendavamaid ja ehk seega ka reaalsemaid kujutlusi tollest sõjast. Tegelikku sõjategevust ju peaaegu, et ei näidata. Aga tekivad seosed kõigi teiste tollest afäärist pajatavate kinupiltidega, taustsüsteem on ju olemas. Ülimalt vägivaldset meelelahutust otsivaid värdjalikke sõdureid on ehk igast raffusest (kuigi selle vilmi järgi jääb vietnami kohalikest küll mulje kui milleski väga võõrast, haiglasest ja elajalikust).  Viimased evakueerumislennud Saigonist ja see tohutu möll seal on kajastatud mõnes teises vilmis põhjalikumalt (ajakirjanikud Saigonis, mis selle vilmi nimi küll võis olla, täitsa hea vilm oli).

Ei taha spoilerdada, seega ei taha sisust eriti edasi rääkida...

Tumedad toonid, masendav väikelinn, veel masendavam Vietnam, veel kordi masendavam veteranide haigla, masendav masendav masendav. Ja samas nii krdi mõjuv. Oli kohti, mis mulle väga meeldisid (kui Michael oma motellitoas nagu puuris loom kükkab ja ei oska olla). Oli kohti, mis ajasid närvi (see krdi hümni laulmine - samas nii nii nii väga irooniline).

Kusjuures - suurem osa vilmist olin ma kindel, et Michael on gei ning piilub hoopis Nicki ning ei hooli naissoost karvavõrdki (huvitav, kas seoses selle suure hulga geitemaatiliste vilmidega, mida viimasel ajal vaadanud olen).

Kinupilt sai terve hunniku Oscareid.
Ja mina panen, peale pisukest järelemõtlemist, 10/10

Teised blogardid on öelnud:
Soprano arvas nii...

MAU!

*****
Öösel nägin selle pulli peale veidrat und.
Kah nagu vilm.
Dresdeni pommitamisest.
Midagi sehukest, et tegelikult ei plaanitudki seda linna pommitada, aga miskised noored kinnikukkunud saksa luurajad vai sõdurid pandi vägisi lennukitesse ja sunniti karistuseks vai eriti filigraanse piinamisvõttena seda tegema.
Kogu see lugu oli suur saladus.
Mida siis hiljem (samas nagu ka samal ajal) nii meerika ajakirjanikud kui saksa luurajad üritasid välja nuhkida.
Pikk, keeruline, traagiline, samas kergete huumorimomentidega uni oli.
Aga nagu ikka - pole kõik ju meeles, kui üles ärkad.
Ei teagi, millest sehukesed seosed...
A juba mitmeid öid näen igast ikaldusi unes.