MAU! MAU! - The Deer Hunter

Rasked ajad, taaskord kärbiti palka, vaja lisatööd teha, et jõuaks suitsu lauale osta (söömisest loobun).
Tegin pühapäeval kuni südaööni tööd, siis leidsin, et on tarvis lõõgastuda.
Otsustasin alustada oma sünniaasta filmide vaatamise projektiga, mida siin mingi aeg varem välja pröökasin.
Ja kuna herr Xipe esialgu arvas, et ehh mis, naised ju sõjavilme ei vaata ja... selline käitumine on nagu minule punast rätikut näidata vai näpuga viibata.
Loomulikult oli nimekirjas tänu sellele esinumbriks
"The Deer Hunter".
Meerika, 1978

Lõõgastuseks seda elamust küll nimetada ei saa.
3 tundi pikk masendav ja ääääretult hea kinupilt
Kui aus olla, siis ma isegi ei oska midagi öelda või kuskilt alustada.

Vilm  räägib Pennsylvania  Clairton´i nimelises väikelinnas elavast kuuest sõbrast, kellest enamik töötab kohalikus metallitööstuses. Osad meestest on vene (?) immigrantide järeltulijad. Käivad tehases tööl, higistavad, rabelevad, siis istuvad kohaliku lokaalis, joovad, mängivad piljardit ning käivad hirvejahis.
Tavalised lihtsad töölised.

Robert De Niro, Christopher Walken, John Cazale (kes filmimise ajal vähki suremas oli ning suht ruttu peale seda ka suri), John Savage, George Dzundza ja Chuck Aspegren (kelle ainus filmiroll see on ning kes oli ka päriselus terasetööstustööline). Ja Meryl Streep.

Kolm neist peavad lähiajal minema Vietnamisse võitlema  ning ärasaatmispidu ühildatakse sujuvalt ka ühe tulevase sõduri pulmadega. Või siis vastupidi. Kinupildi esimene osa ongi suurejoonelisele pulmapeole pühendatud. Laulatus vene-õigeusu kirikus ning uhke prjaasdnik sellele otsa.

Suur osa maamuškaid ongi vist vene päritolu, sest keel kõlab suht autentsena. Papp, kes pruutpaari laulatab, olevat olnudki päris papp. Na zdarovje kõlab vilmis väga tihti, lauldakse isegi Katjuušat. Veidrad pulmatantsud, kisa, kära, möllu ning nagu vene pulmale kohane, ei jää ka kerge kätš tulemata. Ja kange käraka peale ei nuusutatud peale kuuekäist vaid rüübati õlut. Nagu naaberrahvale kohane. Keegi kena inime võiks nüüd selle viinapeale õlle joomisega seonduva vanaraffatarkuse mulle meelde tuletada. Nuputasin ja nuputasin, aga nääd, ei tuld meelde.

Siis hirvejaht. Ja juba ongi Vietnam. See osa vilmist on tõepoolest üks masendavamaid ja ehk seega ka reaalsemaid kujutlusi tollest sõjast. Tegelikku sõjategevust ju peaaegu, et ei näidata. Aga tekivad seosed kõigi teiste tollest afäärist pajatavate kinupiltidega, taustsüsteem on ju olemas. Ülimalt vägivaldset meelelahutust otsivaid värdjalikke sõdureid on ehk igast raffusest (kuigi selle vilmi järgi jääb vietnami kohalikest küll mulje kui milleski väga võõrast, haiglasest ja elajalikust).  Viimased evakueerumislennud Saigonist ja see tohutu möll seal on kajastatud mõnes teises vilmis põhjalikumalt (ajakirjanikud Saigonis, mis selle vilmi nimi küll võis olla, täitsa hea vilm oli).

Ei taha spoilerdada, seega ei taha sisust eriti edasi rääkida...

Tumedad toonid, masendav väikelinn, veel masendavam Vietnam, veel kordi masendavam veteranide haigla, masendav masendav masendav. Ja samas nii krdi mõjuv. Oli kohti, mis mulle väga meeldisid (kui Michael oma motellitoas nagu puuris loom kükkab ja ei oska olla). Oli kohti, mis ajasid närvi (see krdi hümni laulmine - samas nii nii nii väga irooniline).

Kusjuures - suurem osa vilmist olin ma kindel, et Michael on gei ning piilub hoopis Nicki ning ei hooli naissoost karvavõrdki (huvitav, kas seoses selle suure hulga geitemaatiliste vilmidega, mida viimasel ajal vaadanud olen).

Kinupilt sai terve hunniku Oscareid.
Ja mina panen, peale pisukest järelemõtlemist, 10/10

Teised blogardid on öelnud:
Soprano arvas nii...

MAU!

*****
Öösel nägin selle pulli peale veidrat und.
Kah nagu vilm.
Dresdeni pommitamisest.
Midagi sehukest, et tegelikult ei plaanitudki seda linna pommitada, aga miskised noored kinnikukkunud saksa luurajad vai sõdurid pandi vägisi lennukitesse ja sunniti karistuseks vai eriti filigraanse piinamisvõttena seda tegema.
Kogu see lugu oli suur saladus.
Mida siis hiljem (samas nagu ka samal ajal) nii meerika ajakirjanikud kui saksa luurajad üritasid välja nuhkida.
Pikk, keeruline, traagiline, samas kergete huumorimomentidega uni oli.
Aga nagu ikka - pole kõik ju meeles, kui üles ärkad.
Ei teagi, millest sehukesed seosed...
A juba mitmeid öid näen igast ikaldusi unes.

Kompott kolmest viljast ehk näpuotsaga keskealisi mehi, transseksuaale ja zombisid

Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma vahepeal apsaluutselt üldse pole kinupilte vaadanud.
Olen ikka.
A mul pole old jaksu ja tahtmist neist kirjutada.
Et seda kirjutiste põuda siin vähegi leevendada ja vähemalt püüda olla natukenegi vilmiblogerd, siis teen sehukese ammutuntud ja paljukasutet tüki, et kirjutan mõnest neist korraga.
Hoiatan ette.
Valimis on veider kopott.
Suvalises järjekorras.

Kinupilt nr 1

Kõiksepealt ehk see pisike fakt, et ega see PÖFF minustki päris tühjalt mööda ei läinud. Vedasin oma vanad kondid kohalikku kultuuriasutisse ja vaatasin, kuidas vormitud 40+ Rootsi kunnid kujundujumisega tegelema hakkasid. "Allt flyter" ehk maakeeli "Mehed ujumistrikoodes".

Rootsi, 2008
Täitsa tore ja pretensioonitu vaatamine oli. Valged keskealised peamiselt heteroseksuaalsed mehed, kes mõned korrad nädalas saalibändit käivad mängimas, visatakse võimlast välja. Sel ilmselgel ja lihtsal ning loogilisel põhjusel, et nad on valged keskealised heteroseksuaalsed mehed. Juhuslikult saavad neist aga hoopis kujundujujad, kelle eesmärk jõuda meeste kujundujumise meistrivõistlustele Berliinis. Tüüpiline põhjamaade vilm - pisut huumorit, pisut suhtedraamat, pisut sotsiaalkriitikat, pisut põhjamaist kaamost, pisut .. pisut... pisut... kõike. Nii pretensioonitu vilm, et ei oska kohe mitte midagi kosta. A hinne: 7/10
Teised ütlesid nii: Mnjah. Ma tean küll, et nii mõnigi ütles, a ma ei viitsi põhjalikku otsingut teha, hea et postitusegagi hakkama saan :)
Vaadake treilerit, kes veel ei ole vilmi näind:



Kinupilt nr 2
Hedwig And The Angry Inch
Meerika, 2001
IMDB

Vat see oli üks veider vilm. Ja mitte halvas mõttes.
Hedwig sündis Ida-Berliinis poisina. Kasvatas teda ainult tema veidrikust ema, kes vabatahtlikult just sinnapoole müüri oli elama asunud. Poiss kuulas peadpidi praeahjus olles välismaiseid raadiojaamu ning oli üldse kuidagi teistsugune. Eks üheks põhjuseks ka lapsena läbi elatud pedofiiliajuhtum. 1980date lõpul päevitab noormees ühel kenal suisel päeval alasti kuskil junkyardis ning talle juhtub peale üks neegrist USA sõjaväelane, kena lenks ees ja muskel punnis. Meelitab poisi kummikommidega ära ja lubab tüübile elamisluba meerikasse. Selle asja juures on ainult üks aga. Tüübi ema annab kutile oma passi, kuid noormees peab läbi tegema pisikese operatsiooni, sest immigratsiooniametnikke niisama naljalt ära ei peta. Tehaksegi pisike lõikus ja kas järgi jääb mehetunnustest siis vihane toll vai mitte, ega ei saandki täpselt aru. Nüüdseks juba mittevägamees abiellub oma punnis ja ninaaluste lenksudega neegrionuga ning reisib turvaliselt oma unistuste maale. Vastne abikaas sätib oma kauni kaasa treilerisse elama ning leffitab aidaa, endal miskine teine kutt käevangus. Muserdatud ja õnnetu Hedwig aga näeb telekast, kuidas langeb Berliini müür. Oli seda jama siis tarvis. Muusikaliste ambitsioonidega Hedwig proovib erinevate inimestega koos bändi teha ning lõpuks meelitab ära naabripoisi, õpetab ta pilli mängima.  Naabripoiss pätsab oma mentori ja õpetaja loodud laulud ning saab superstaariks, vaene Hedwig aga püüab idioodi järjekindlusega tema kontserttuuride külje all oma bändi "Hedwig and The Angry Inch" esinemisi korraldada ning pressile selgeks teha, et tüübi lauldavad lood on tegelikult hoopis tema kirjutet.
Kogu seda juttu esitletakse peamiselt laulunumbrite ja animejupikestega, kusjuures täitsa ägeda muusika saatel. Ma ei tea miks, aga see lugu läks mulle korda. Tragikoomiline ja jabur.
Ja hindeks saab 8/10.
Treiler sinutorus:


Kinupilt nr 3
Zombieland
Meerika, 2009

Ühel miskisel õdakul vaatasin ülalmainit mitteeritišedöövrit.
Sisukokkuvõtet ei hakka kribama, pole eriti midagi öeldagi.
Woody oli huvitav valik, mängis täitsa toredasti, too lokkispäine sell oli just täpselt nii naiivne ja arulage, nagu olema pidi ja need kaks tšikki... No nagu meerika vilmide tšikid ikka.
Olgu, ma ei tee meerika kinu maha, lihtsalt suht ootuspärane ja etteaimatav oli.
Ei olnud läbinisti halb vilm, täitsa tore oli. See alguse lidumine ja tiirite ilmumine, erinevad ellujäämisreeglid, kuidas zombidega kohtudes ellu jääda, erinevad relvad ja viisid, kuidas neid loojakarja saata ning muidugi ööbimine tuntud staari villas. Kui kogu vilm olekski old äkšon mitte suuremat sorti mula ajamine, siis oleks see vilm mulle rohkem meeldinud. Aga teravmeelne lähenemine ning mõned taibukad momendid kaaluvad nibin-nabin üles selle mõttetu pläägutamise ning vilmi lõpuosas olnud täiesti ebaloogilise käitumise.
Ma iga kord mõtlen, miks meerika "õudukates" naispeategelased nii krdima loogikavabad ja ajudeta tibid peavad olema. Täitsa tigedaks ajab. No miks ometi...
A ok.
Saab 7/10
IMDB
Teised ka vaatasid: Paawo, Zinera. Rohkem ei viitsind otsida.
Treiler sinutorus:
http://www.youtube.com/watch?v=071KqJu7WVo

Abbot & Costello ja "Buck Privates"

No kõiksepealt vaatasin seda Sun Valley Serenade....
Täitsa tore vaatamine oli.
Tahtsin veel midagi samalaadset.
Sest Dismuke ikka mängis ja lull oli peal.
Tuhnisin interneeduses ja leidsin sellise kinupildi.
Kah 1941. aasta toodang. Buck Privates.
Film, mille eest teenis kompanii 4 miljonit taala kasumit, see on tublisti rohkem kui "Citizen Kane" (sama aasta film) ning millest algas kodanike Abbot ja Costello staaritee.
Kui eelpoolmainit' film oli rohke muusika ning veidi vähesema huumori ja romantikaga, siis see konkreetne linateos omab rohkelt huumorit ning õige pisut vähem muusikat ning veel veidi vähem romantikat.
Mulle ei istu kohe kuidagi viimase 30 aasta meerika jalagapeessetordiganäkkukõhulimaha komöödiad. No ei aja enamjaolt isegi mitte muigama. A vat see kinupilt... Ma isegi ei tea, mis selle juures võluvat oli või oli mul sehuke imelik tuju, a päris mitme koha peal pugistasin tasakesi naerda. Lisaks täitsa tore muusika Adrews Sisters'i esituses.

Sõjaväkke astuvad uhke ja ülbe miljonärivõsuke ning tema autojuht ning ka kaks šlikerdajast tänavakaupmeest-hõlmaalt lipsumüüjat. Neid viimaseid siis Abbot ja Costello mängivadki. Tüübid põgenevad politsei eest ning oma meelest lähevad kinno, kuid selgub, et seal hoopis sõjaväkke värbamise kontor on. Miljonärivõsuke loodab, et tema papa teda sõjaväest päästab, kuid oh ei, ei saa. Armees hakkab värskeid nekruteid treenima sama mees, kes ennist linnas politsionäär oli ning kahte suli taga ajas. Silmailu pakuvad laagris naised - camp hostess'id. Saab klassikalist huumorit teemal paks ja natuke juhmi olemisega noorsõdur ning kuri ja tuim seeru, no on jah lihtsad ja labased need naljad. Aga mõnedki on üsna teravmeelsed. Tekst on neil tüüpidel kiire ja jabur.

Tekstinäide (IMDBst pätsatud):
Slicker Smith: You're 40 years-old and you're in love with this little girl that's 10 years-old. You're four times as old as that girl and you couldn't marry her, could you?
Herbie Brown: Not unless I come from the mountains.
Slicker Smith: All right- you're 40 years-old, you're four times as old as this girl, and you can't marry her, so you wait five years. By that time the little girl's 15 and you're 45. You're only three times as old as that little girl. So you wait 15 years and when the girl is 30, you're at 60. You're only twice as old as that little girl.
Herbie Brown: She's catching up.
Slicker Smith: Yes, yes. Now here's the question. How long do you have to wait until you and that little girl are the same age?
Herbie Brown: Now what kinda question is that? That's ridiculous!
Slicker Smith: Ridiculous or not, answer the question.
Herbie Brown: If I wait for that girl she'll pass me up. She'll wind up older than I am.
Slicker Smith: What are you talking about?
Herbie Brown: She'll have to wait for me!
Slicker Smith: Why should she wait for you?
Herbie Brown: ...I was nice enough to wait for her! 







Põmst siis teine film sarja "mida vaadata pühade ajal, et aju saaks puhata ja ei peaks kõikseaeg laua taga sinki-vorsti-ja-rulaadi-verivorsti-karbonaadi pugima. Või siis pingelise tööpäeva lõpetuseks.

Wiki

IMDB

8/10

Ega ma tegelikult sellega oma vanade filmide vaatamist ei lõpetanud. Peale lauba õdakust jalkat ja pisikest tervisenapsi manustamist ning pühapäevast vedelemist võtsin ma oma nädalavahetuse kokku  "Tuulest viidud" nimelise kinupildiga. Aga sellest kirjutada ei taha ega viitsi...

See video sisaldab swingi ajastu tuntuima üles filmitud lindi-hopi tantsustseeni, kuhu tollased selle ala meistrid esinema palutud.

Päikesepaistelise oru serenaad

Eelmisel nädalal tuli ühe sõbraga swingist juttu. Sorisin sinutorus ja panin mitmeks ööpäevaks mängima ühe oma lemmiknetiraadiotest - Radio Dismuke, mis mängib eranditult ja ainult  1920.-1930.hitte.

No ja sealt sinutorust siis surkisin siit ja sealt oma lemmikuid ning kuskilt hakkas silma, et Glen Miller ja film Sun Valley Serenade. Muidugi olin ma seda filmi aastate eest kordi mitmeid näinud, aga nagu juba öeldud, see oli aastate eest. Panin siis kõikvõimsa interneeduse torud mühisema ja õige pea kohal see oligi.

Väljas sadas paksu lund, toas oli mõnus ja soe, peesitasin teetass pihus oma tugitoolis  ja nautisin 1941. aasta pretensioonitut filmikest. Et natuke nagu muusikafilm ja natuke nagu komöödia ja natuke nagu romantika ja...

Nii, nagu tol ajal tehti.

Filmis Glen Milleri Orkestri tuntumad palad: Little Brown Bug, Chattanooga Choo Choo, In The Mood, Moonlight Serenade...

Millest üldse jutt?

Üks mitte eriti tuntud tantsuorkester saab lepingu, et saata tuntud lauljannat tema plaadil ning esinemistel Sun Valley's. Bändi klaverdaja hakkab daamiga liini ajama, kuid kuna Euroopas käib parasjagu sõda, siis head ja veel paremad meeriklased pakuvad sõjapõgenikele varjupaika. Ning too klaverdaja saab enda hoolitsuse alla Norrast pärit tüdruku. Mitte küll sehukese meetripikkuse (nagu oodatud) vaid ehk pisut üle pooleteistmeetri pikkuse,  laia naeratusega sportliku noore ja suisa abiellumistuhinas näitsiku. Bänd sõidab Sun Valleysse ning tibi munsterdab ennast kaasa, sest tal on kindel plaan klaverdaja õnge võtta. Pisut slaalomit ja pisut muusikat ja tantsu ja iluuisutamist, ning ongi mees võrku püütud ning suure viha ja pettumusega jalga lasknud tuntud lauljanna asemel astutakse üles iluuisutamisrevüüga.

Kõik.

Rohke muusika ning väikese romanssi kõrval on ka paar koomilisemat tegelast. Aga need naljadki on sellised leebed.

Kokkuvõtteks - 7/10. Sobilik jõulude ja uue aasta vahelisel ajal naisukesega vaadata. Sel ajal, kui eranditult kõik telekanalid superjubedaid üksikodus3sid ja muid õudusi näitavad. Vai 1. jaanuari kohustuliku titaaniku asemel.

IMDB

Wikipedia

Aga kui osatäitjatest rääkida, siis Sonia Henie oli tolle aja tuntuim iluuisutaja, suurim staar, enne kui tuli Katarina Witt ja hakati tegema noid topeltaksleid ja muidu suuremat sorti vigureid. Ta oli kolmekordne olümpiavõitja, 10-kordne maailma meister, 6-kordne Euroopa meister. Ning näitleja. Kas ka sellel alal parim, hmm, võib olla mitte, aga täiesti talutav. Praegusel ajal võib valgel ekraanil palju andetumaid staarikesi kohata.

Glenn Miller aga oli swingi ajastul üks müüdumaid muusikuid (koos oma orkestriga). Suuremad hitid loetlesin eespool.