Kompott kolmest viljast ehk näpuotsaga keskealisi mehi, transseksuaale ja zombisid

Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma vahepeal apsaluutselt üldse pole kinupilte vaadanud.
Olen ikka.
A mul pole old jaksu ja tahtmist neist kirjutada.
Et seda kirjutiste põuda siin vähegi leevendada ja vähemalt püüda olla natukenegi vilmiblogerd, siis teen sehukese ammutuntud ja paljukasutet tüki, et kirjutan mõnest neist korraga.
Hoiatan ette.
Valimis on veider kopott.
Suvalises järjekorras.

Kinupilt nr 1

Kõiksepealt ehk see pisike fakt, et ega see PÖFF minustki päris tühjalt mööda ei läinud. Vedasin oma vanad kondid kohalikku kultuuriasutisse ja vaatasin, kuidas vormitud 40+ Rootsi kunnid kujundujumisega tegelema hakkasid. "Allt flyter" ehk maakeeli "Mehed ujumistrikoodes".

Rootsi, 2008
Täitsa tore ja pretensioonitu vaatamine oli. Valged keskealised peamiselt heteroseksuaalsed mehed, kes mõned korrad nädalas saalibändit käivad mängimas, visatakse võimlast välja. Sel ilmselgel ja lihtsal ning loogilisel põhjusel, et nad on valged keskealised heteroseksuaalsed mehed. Juhuslikult saavad neist aga hoopis kujundujujad, kelle eesmärk jõuda meeste kujundujumise meistrivõistlustele Berliinis. Tüüpiline põhjamaade vilm - pisut huumorit, pisut suhtedraamat, pisut sotsiaalkriitikat, pisut põhjamaist kaamost, pisut .. pisut... pisut... kõike. Nii pretensioonitu vilm, et ei oska kohe mitte midagi kosta. A hinne: 7/10
Teised ütlesid nii: Mnjah. Ma tean küll, et nii mõnigi ütles, a ma ei viitsi põhjalikku otsingut teha, hea et postitusegagi hakkama saan :)
Vaadake treilerit, kes veel ei ole vilmi näind:



Kinupilt nr 2
Hedwig And The Angry Inch
Meerika, 2001
IMDB

Vat see oli üks veider vilm. Ja mitte halvas mõttes.
Hedwig sündis Ida-Berliinis poisina. Kasvatas teda ainult tema veidrikust ema, kes vabatahtlikult just sinnapoole müüri oli elama asunud. Poiss kuulas peadpidi praeahjus olles välismaiseid raadiojaamu ning oli üldse kuidagi teistsugune. Eks üheks põhjuseks ka lapsena läbi elatud pedofiiliajuhtum. 1980date lõpul päevitab noormees ühel kenal suisel päeval alasti kuskil junkyardis ning talle juhtub peale üks neegrist USA sõjaväelane, kena lenks ees ja muskel punnis. Meelitab poisi kummikommidega ära ja lubab tüübile elamisluba meerikasse. Selle asja juures on ainult üks aga. Tüübi ema annab kutile oma passi, kuid noormees peab läbi tegema pisikese operatsiooni, sest immigratsiooniametnikke niisama naljalt ära ei peta. Tehaksegi pisike lõikus ja kas järgi jääb mehetunnustest siis vihane toll vai mitte, ega ei saandki täpselt aru. Nüüdseks juba mittevägamees abiellub oma punnis ja ninaaluste lenksudega neegrionuga ning reisib turvaliselt oma unistuste maale. Vastne abikaas sätib oma kauni kaasa treilerisse elama ning leffitab aidaa, endal miskine teine kutt käevangus. Muserdatud ja õnnetu Hedwig aga näeb telekast, kuidas langeb Berliini müür. Oli seda jama siis tarvis. Muusikaliste ambitsioonidega Hedwig proovib erinevate inimestega koos bändi teha ning lõpuks meelitab ära naabripoisi, õpetab ta pilli mängima.  Naabripoiss pätsab oma mentori ja õpetaja loodud laulud ning saab superstaariks, vaene Hedwig aga püüab idioodi järjekindlusega tema kontserttuuride külje all oma bändi "Hedwig and The Angry Inch" esinemisi korraldada ning pressile selgeks teha, et tüübi lauldavad lood on tegelikult hoopis tema kirjutet.
Kogu seda juttu esitletakse peamiselt laulunumbrite ja animejupikestega, kusjuures täitsa ägeda muusika saatel. Ma ei tea miks, aga see lugu läks mulle korda. Tragikoomiline ja jabur.
Ja hindeks saab 8/10.
Treiler sinutorus:


Kinupilt nr 3
Zombieland
Meerika, 2009

Ühel miskisel õdakul vaatasin ülalmainit mitteeritišedöövrit.
Sisukokkuvõtet ei hakka kribama, pole eriti midagi öeldagi.
Woody oli huvitav valik, mängis täitsa toredasti, too lokkispäine sell oli just täpselt nii naiivne ja arulage, nagu olema pidi ja need kaks tšikki... No nagu meerika vilmide tšikid ikka.
Olgu, ma ei tee meerika kinu maha, lihtsalt suht ootuspärane ja etteaimatav oli.
Ei olnud läbinisti halb vilm, täitsa tore oli. See alguse lidumine ja tiirite ilmumine, erinevad ellujäämisreeglid, kuidas zombidega kohtudes ellu jääda, erinevad relvad ja viisid, kuidas neid loojakarja saata ning muidugi ööbimine tuntud staari villas. Kui kogu vilm olekski old äkšon mitte suuremat sorti mula ajamine, siis oleks see vilm mulle rohkem meeldinud. Aga teravmeelne lähenemine ning mõned taibukad momendid kaaluvad nibin-nabin üles selle mõttetu pläägutamise ning vilmi lõpuosas olnud täiesti ebaloogilise käitumise.
Ma iga kord mõtlen, miks meerika "õudukates" naispeategelased nii krdima loogikavabad ja ajudeta tibid peavad olema. Täitsa tigedaks ajab. No miks ometi...
A ok.
Saab 7/10
IMDB
Teised ka vaatasid: Paawo, Zinera. Rohkem ei viitsind otsida.
Treiler sinutorus:
http://www.youtube.com/watch?v=071KqJu7WVo

Abbot & Costello ja "Buck Privates"

No kõiksepealt vaatasin seda Sun Valley Serenade....
Täitsa tore vaatamine oli.
Tahtsin veel midagi samalaadset.
Sest Dismuke ikka mängis ja lull oli peal.
Tuhnisin interneeduses ja leidsin sellise kinupildi.
Kah 1941. aasta toodang. Buck Privates.
Film, mille eest teenis kompanii 4 miljonit taala kasumit, see on tublisti rohkem kui "Citizen Kane" (sama aasta film) ning millest algas kodanike Abbot ja Costello staaritee.
Kui eelpoolmainit' film oli rohke muusika ning veidi vähesema huumori ja romantikaga, siis see konkreetne linateos omab rohkelt huumorit ning õige pisut vähem muusikat ning veel veidi vähem romantikat.
Mulle ei istu kohe kuidagi viimase 30 aasta meerika jalagapeessetordiganäkkukõhulimaha komöödiad. No ei aja enamjaolt isegi mitte muigama. A vat see kinupilt... Ma isegi ei tea, mis selle juures võluvat oli või oli mul sehuke imelik tuju, a päris mitme koha peal pugistasin tasakesi naerda. Lisaks täitsa tore muusika Adrews Sisters'i esituses.

Sõjaväkke astuvad uhke ja ülbe miljonärivõsuke ning tema autojuht ning ka kaks šlikerdajast tänavakaupmeest-hõlmaalt lipsumüüjat. Neid viimaseid siis Abbot ja Costello mängivadki. Tüübid põgenevad politsei eest ning oma meelest lähevad kinno, kuid selgub, et seal hoopis sõjaväkke värbamise kontor on. Miljonärivõsuke loodab, et tema papa teda sõjaväest päästab, kuid oh ei, ei saa. Armees hakkab värskeid nekruteid treenima sama mees, kes ennist linnas politsionäär oli ning kahte suli taga ajas. Silmailu pakuvad laagris naised - camp hostess'id. Saab klassikalist huumorit teemal paks ja natuke juhmi olemisega noorsõdur ning kuri ja tuim seeru, no on jah lihtsad ja labased need naljad. Aga mõnedki on üsna teravmeelsed. Tekst on neil tüüpidel kiire ja jabur.

Tekstinäide (IMDBst pätsatud):
Slicker Smith: You're 40 years-old and you're in love with this little girl that's 10 years-old. You're four times as old as that girl and you couldn't marry her, could you?
Herbie Brown: Not unless I come from the mountains.
Slicker Smith: All right- you're 40 years-old, you're four times as old as this girl, and you can't marry her, so you wait five years. By that time the little girl's 15 and you're 45. You're only three times as old as that little girl. So you wait 15 years and when the girl is 30, you're at 60. You're only twice as old as that little girl.
Herbie Brown: She's catching up.
Slicker Smith: Yes, yes. Now here's the question. How long do you have to wait until you and that little girl are the same age?
Herbie Brown: Now what kinda question is that? That's ridiculous!
Slicker Smith: Ridiculous or not, answer the question.
Herbie Brown: If I wait for that girl she'll pass me up. She'll wind up older than I am.
Slicker Smith: What are you talking about?
Herbie Brown: She'll have to wait for me!
Slicker Smith: Why should she wait for you?
Herbie Brown: ...I was nice enough to wait for her! 







Põmst siis teine film sarja "mida vaadata pühade ajal, et aju saaks puhata ja ei peaks kõikseaeg laua taga sinki-vorsti-ja-rulaadi-verivorsti-karbonaadi pugima. Või siis pingelise tööpäeva lõpetuseks.

Wiki

IMDB

8/10

Ega ma tegelikult sellega oma vanade filmide vaatamist ei lõpetanud. Peale lauba õdakust jalkat ja pisikest tervisenapsi manustamist ning pühapäevast vedelemist võtsin ma oma nädalavahetuse kokku  "Tuulest viidud" nimelise kinupildiga. Aga sellest kirjutada ei taha ega viitsi...

See video sisaldab swingi ajastu tuntuima üles filmitud lindi-hopi tantsustseeni, kuhu tollased selle ala meistrid esinema palutud.

Rupan sansei: Kariosutoro no shiro

Lupin III : The Castle of Cagliostro

Veel üks Miyazaki, mida olen plaaninud ammu vaadata, olen paar korda alustanud ja ikka on midagi vahele tulnud. Igatahes nüüd on see nähtud. Üks meistri varasemaid töid.

Lupin III on pikaaegse pätisuguharu võsuke. Sehuke südametemurdjast kelm, kel on head kombed, viisakas kõnepruuk, oskus õigel hetkel kildu visata ning müstiline anne sitast olukorrast puhta nahaga pääseda, jättes endast maha vihased mehed ja armunud naised. No midagi sellist, nagu Roger Moore "Kelmides ja pühakutes". Abiks talle pisut robustne ja veidi matslikuma käitumisega kamraad ning üks samurai (?), kes häbemataselt vähe ekraaniaega saavad. On kaunis Clarisse, pisikese Euroopa riigikese ülikusuguharu -Cagliostro'te- pärijanna, sehuke noor ja naiivne. On tema sugulane (?) kuripahakolehalb kesiganes oma miskipärast rohekashalli nahatooniga ülemteenri ning selle veidrikest koosneva armeega. On Jaapani politsei-INTERPOLi esindaja. Hunnik valeraha, ägedad 70-te autoloksud, kehasse töödeldud ülikonnad ja bakenbardid, Jaapani versioon tolleaegsest lääne popmuusikast, palju kihutamist ja tagajamist ja lossikeldreid-katakombe. Miyazakile omaselt ka veidi lennumasinaid, keerulisi hammasratastesüsteeme ning klassikaline ning vältimatu õgimisorgia.

Olen lugenud, et kõigis ta animetes on ka üks siga, kes ringi lippab. Praegu ei pannud tähele, kas oli, a niiehknaa hakkan snapshotte tegema, ehk jääb silma.

Ei jäänud.

Ladus päti ja kolepaha võitlus. Silmale ilus vaadata. Kaasahaarav. Samas - sisu poolest ei midagi erilist. See täiesti tavaline "pisisuli satub keerulisse olukorda, murrab neiu südame, saab jagu pahast mehest, kes imekaunile neiule liiga teeb, jääb küll loodetud varandusehunnikust ilma, kuid põgeneb efektselt" lugu.

Krdi krdi külm on ja jube halb on siin klõbistada, kui nina tilgub.

Aga jah.

Tagasi filmi juurde.

Huvitav on see, et sisu järgi Jaapanist pärinevad tegelased olid kõik suuuuuuurte silmadega, samas näiteks lossi ihukaitseülem (päritolult ehk klassikaline Kesk-Eurooplane) pilutas silmi nagu vaevleks kroonilise kõhukinnisuse käes või pigistaks kiiver.

No oli sehuke film, mida oli kena vaadata, a millest ei ole midagi pikalt kirjutada.

Aga ma olen rahul. Õhtu sai kenaste veedetud. Võin tagasi oma Georg R Martini lugemise juurde pöörduda.

Hinne: 8/10

Hea meelelahutus, ehk vaatan mõnikord veel. Aga mitte veel päris see Miyazaki, kes "Laputa" tegi.

IMDB

Vata nõndamoodi lastakse raha tuulde. Sõna otseses mõttes

Meeldis mulle see habe. Sehuke äge lihtne ja otsese ütlemisega tüüp, kõver koni kõikseaeg hambus.

Cannibal : The Musical

Kui jätkata head tradistiooni ehk teha nii nagu Metsavana ja Trash, siis peaksin panema seia aint postri ja ootama kommentaare...

Seda ma põmst teengi.

Lisan aint, et peale kolme päeva gurmeetoite ning tohutuid tohutuid tohutuid liitreid mu lemmikjooki, oli see film täitsa silma rõõmustav vaatamine. Ning valutavad kõhulihased andsid märku, et lisaks gurmeele ja haljale oli vist ka äärmiselt naeru- ja naljarohke nädalavahetus.

A teie vaadake mõnd ekraanipauku (sain need kinupildi ametlikult kodulehelt).

Ahjaa, hinne...

Hmm.

Keeruline.

Taaskord.

Eilase vaimse/füüsilise seisundiga oli see parim, mida vaadata.

Aga mõnes teises konditsioonis?

Ja kas viitsiks üle vaadata?

No ok.

Kuna see oli väärikas lõpetus mu väärikale sünnipäevale (mida ma ju ometi ei pidanud), siis

8/10

IMDB

Shangri-La ja linnutiibadega lennukid

Tegelikult see postitus sellest teisest, karkassinduse ja oasupinduse blogist, a tükk tööd sai ärr tehtud, panen ikka siia ka üles.

Selgituseks - film on Sky Captain And The World Of Tomorrow ning vaatsin ma seda 19. märtsil käesoleval aastal.

Korjan siit selle oasupinduse sodi kah jalust ära, on lihtsam lugeda.

Et Taevakapten.

Täitsa tore kinupilt.

No meeldis see mulle.

Sobis pisut teemasse paar päeva tagasi vaadatud "Mutant chronicles'ga".

Kah tuli pahalaste käest maailm ära päästa.

A kui viimatimainitu oli pime ja tumedates toonides, siis Taevakapteni koloriit oli soe ja pehme ja meelega kuidagi ... udune.

Või ega ma ei teagi, tõenäoliselt teavad filmifriigid selle asja nime ka, kui pilt on sehukeste pehmete servadega.

A ilus oli.

Aurupungilik kinupilt, kui asjatundjate eksperthinnangust lähtuda.

Sisu?

1939. aasta New Yorki saabub Hindenburg III peal üks doktor. Härrasmees, soliidne ja puha. A pisut nerviline. Kardab hullupööra.

Ilus ja stiilne algus.

Mõjus vaatepilt hiigelsuurest zeppelinist Suure Õuna pilvelõhkujate taustal...

Peategelanna - rapuntsellike voogavate kiharatega ninatargast ja susserdajast uuriv ajakirjanik hakkab huvi tundma, miks on salapäraselt koolnud hulk maailmakuulsaid teadlasi.

Ning peategelane - džeimsbondilik, või pigem indianadžõunsilik lennuäss, kelle hobiks ja erialaks tundub olema keerulistesse olukordadesse sattumine ja maailma päästmine.

Ägedad linnu kombel tiibu lehvitavad lennumasinad, hiigelsuured robotid, tiineka kuti märjast unenäost välja astunud silmaklapiga maskuliinse olemise kuid suurepärase välimusega eksgöörlfriendist sõjard, vägagi plastiline ja hea liikumisega negatiivne naiskangelane...

Ning päris palju hingematvalt kitšilikke peissaaže.

Küll Himaalaja mäestikust, küll müstilisest Shangri-Last.

Sisu pole ju tegelikult mõtet ümber jutustada, selle saab imdb.com ju ka kätte.

http://www.imdb.com/title/tt0346156/plotsummary

Nagu tänapäevale kohane, siis ikke palimpsesti kombel - tsitaate ja paralleele paljude klassikutega.

Naispeategelane kui kerge noogutus Rosalind Russelile "His Girl Friday's". Eriti miskised sähvimised oma ülemusega ajalehetoimetuses.

Hiigelsuured robotid linna peal laamendamas ja autosid laiaks astumas kui King Kong.

Lennuväebaasi ründamine "võõrvägede" poolt kui "Pearl Harbour".

Või Shangri-La dinosaurused kui "Jurassic Park"

Need muidugi mingid suvalised kaadrid.

Eks asjatundjad ja spetsialistid teaksid rohkem, et vat-vat sellise rakursi alt ja sedasi on seal ka tehtud.

A ma pole ju miskine spetsialist.

Diletant.

Vat siis.

Igastahes - stoori jooksis sujuvalt ja ei kippunud iga 10 minuti tagant kööki oma kandilisi sõpru vaatama/suitsu kimuma.

Eks see pisut etteaimatav ja traditsioonilis radu pidi käis.

Isegi huumorit oli.

Mitte sehukest labast jalaga perse nalja.

Pigem pisut sõnade mängu ja situatsioonikoomikat.

Aga leebelt.

Ja tagasihoidlikult.

Nagu muuseas.

Ja vaeva oli ikka ka nähtud.

Visuaalse poolega.

Väärt vaatamist oli see küll.

Ja "Maailma sitemate kinufilmide" kommuuni sellest kinupildist kirjutama ei pea.

Kaugel sellest.

No annan hinde kah.

Peab küll nuputama, a no 8/10 ehk annaks alguse puhul lahke käega ära.

Kuigi ega vist nüüd pingutasin üle.

Sai nii ammu vaadatud ja eks tookordsed positiivsed ja nõretavad emotsioonid on tuhmunud.

Ahh, ei hakka muutma ka.

Las siis olla 8.

Siin need tiibu leffitavad lennumasinad, a krt, näpud olid plödid, ei saand selget kaadrit ja ei jaksand rohkem vaeva näha.

Vasakul suht vähe ekraaniaega saanud, kuid sümpaatne teejuht, kellel TOHUTU isu ja igatsus viini vorstikeste järele. Ning muidugi mäed. Ja mahajäetud kaevandus.

Taustal siis tõotatud maa, paradiis. Õitemeri ja pisut Gaudi Sagrada Familiat meenutavad tornikesed. Ning piibellikus rahus mäletsevad elajaloomad.

Lennukid muuseas olid ägedad. Võimekad. Universaalsed. Tea, kas nendega põldu künda, külvata ja heina niita ja kaarutada oleks ka saanud?

Suht tüüpilised vaated raketodroomile vai kuda see keeruline sõna käiski :D

Kuri geenius...

Vat need apastraadid mulle imponeerisid. Lennukite emalennukid. Ehk lendavad lennukikandjad. Välimuselt ilusad ja nii krdi äge idee.

***

Et siis sehuke kinupilt ja selline kokkuvõte.

Mingil määral.