Suine aeg.
Apukurgi ja oasupi hooaeg.
Teadagi mis - puhkus.
See tähendab, et pole selle kuu aja jooksul vaadanud vist ühtegi kinupilti.
Viimane, mida kiikasin oli... hmm. Kuidas nüüd öeldagi... Põmst jälle porr. Metsavana, mitte eriti vana ja mitte eriti perv*, soovitas :D
"Polissons et galipettes" ehk "Good old naughty days"
Michele Reilhac'i poolt kokku kogutud valimik 12 lühifilmist 20 sajandi algusest.
Mõni neist naljakas, mõni pisut veider.
Esimene klipp on suht siivas ning täitsa sobilik sissejuhatuseks. Suht kobe topless tütarlaps kammib oma mitte eriti kauneid kiharaid ning vaatab meelal pilgul kaamerasse. Tõenäoliselt pärit aastast 1905.
Edasi läheb asi juba tõsisemaks.
Õmblejannad oma värkstoas. Küll kargavad hiirt nähes laua peale ja tõmbavad seelikusabad üle pea, küll ajavad oma riietest kirpe taga. Seesama kirbu teema meelitab kaks neist kõrvaltuppa seda pahalast otsima. Kirp jääb leidmata kuid poolpaljad näitsikud leiavad muud tegevust teineteise erinevaid kehaõõnsusi uurides, kuni sisse astub jubedate vuntsidega tiirane papi ning siis on teadagi mis.
Kolmas klipike viib meid nunnade ja munkade salapärasesse ja ilmselgelt mitte tsölibaadile pühendatud maailma. Kaks nunna söövad õhtust ning õhevil meeskokk ei saa asu ning peab läbi serveerimisluugikese uurima, kas daamid ikka söömisega tegelevad. Ja tulebki välja, et magustoitu seekord küll taldrikul ei serveerita. Samas astub kööki sisse püha isa ning kasutab kohe ära koka upakil tagumiku, enne mehe kaela serveerimisluugi vahele kinni kiiludes. Edasi leiavad daamid ilmselgelt üle oleva pea täitsa kasutuskõlbuliku olevat. Eks proovige oma ettekujutusvõimet, et kuidas täpselt.
Neljandas filmis on tegu kergelt kiiksuga õpetajannaga, kes oma õpilasi tagumiku peale laksutada armastab. Õpilasteks muidugi täiskasvanud naised, kellest üks jänesekõrvadega mütsikest kannab. Poole karistusaktsiooni ajal astub sisse ministeeriumi kontroll, kes asub üle vaatama, et kes ja keda ja mille pärast siis laksutab ja kas antud naisteraffastel ikka kõik kehaosad ning muu atribuutika ometi kannatada pole saanud.
Viies aga on kena kostüümikas sellest, kuidas sarmikas musketär (Porthos?) tuleb maakõrtsu toituma (kõhtu ta küll täis ei saa) ning piimaneiuga tutvust teeb. Lisaks äärmiselt ihaldusväärsete vuntsidega härrasmehele, kenadele ajastutruudele kostüümidele ja magustoiduks kandikul serveeritavale tütarlapsele on selles filmikeses äärmiselt toredad vahetekstid toitude nimedega, mis kenasti eesootavat tegevust kirjeldavad. Selle eest saab film küll max punktid.
Kuues lugu jutustab meile stiilsest härrasmehest, kes tänaval kaht äärmiselt sätitud ja kena daami kohtab ning heas usus nende maha pillatud visiitkaarti neile koju tagastama läheb. Daamid on härrasmehele nii tänulikud, et peavad seda igal võimalikul ja võimatul moel näitama. Jah, tegelikult sain ma aru küll, et need daamid just eriti daamid ei olnud vaid visiitkaartide maha pillamisega elatist teenisid.
Seitsmes lugu on "Madame Butterfly" lühikokkuvõte. Täiesti autentse hommikumaise näitsiku osavõtul. Taustaks on riputatud suvaline idamaise päritoluga kardin ning daamidel on leffikud. Ringi säffib ning endaga tegeleb ka üks suht naiseliku olemisega tegelane, kes siiski meesteraffaks osutub. Üks igavamaid lugusid sellest pundist. A samas - kes eelpoolmainit teosest midagi teab, oskab ka teravmeelsest lühikokkuvõttest lugu pidada.
Kaheksandas loos loob pargipingil raamatut sirviva näitsikuga tutvust üks mustade prillide, taaskord suurepäraste vuntside ning käimisabivahendiga tiirane sokk. Koos siirdutakse hotellituppa, kus meesteraffas peale suht pikka teineteise ihuga tutvumist siiski daamile pisut meelehärmi tekitab. Õnnetu papi leiab aga kuulutuse imerohu kohta, mis tema tundub et kaduma läinud mojo taastada suudab. Kiire käik apteeki ning õnneliku juhuse tahtel suudab ta sama daami endaga samasse hotellituppa moosida. Daam laseb peale erinevate aktide sooritamist jalga kuid imerohi on papi väga vastupidavaks teinud. Ta murrab maha ka hotelliteenijanna ning taaskord ka midagi tuppa mahaunustatut otsima tulnud ja juba korduvalt läbi uuritud naisteraffa. Suures tuhinas ning rõõmus peab ta suisa oma ettekleebitud valevuntse vahepeal tagasi sättima.
Üheksandas loos pöördutakse tagasi patuste ning jumalale selja keeranud nunnade seksuaalelu juurde. Lisaks naiivsete noviitside põrgusse viivale teele pööramisele on mängus ka koerake ning püha isa. Ma olen alati kahtlustanud, et ega see jeesuse pruudiks olemine nii igav polegi, kui räägitakse. Ja küünaldest pühade õdede jaoks pole selles loos juttugi.
Kümnes lugu räägib tee joomisest. Lisaks tee joomisele pakuvad koffiku perenaine ning peremees ka muid teenuseid. Peale kõikvõimalike erinevate partneri- ning asendivahetuste läbi proovimist juuakse taaskord teed.
Üheteistkümnendas loos on jälle vuntsidega härrasmees. Seekord ei ole oma võimete taastamiseks ka seda apteeki vist käeulatuses. Aga ajalehest erinevaid kuulutusi lugedes leiab murelik meesteraffas teate, kus kaks daami lubavad imepärast massaaži, mis põmst vist ka sent surmale võlgu oleval Metuusalal seisma paneks.
A vat see kaheteistkümes lugu. See on maiuspala. Kui eelnevad on tummfilmiklipid, siis see on animatsioon. Ameerika päritoluga ning valmistatud tundmatu autori poolt umbes aastal 1928. Eveready nimega ning isepäise varustusega härrasmees üksikul saarel. Ja kõik, keda ta oma binokliga näeb, tegelevad usinalt sugu tegemisega. Küll linnud, küll ussikesed. Ning ohhoo - ka üks daamike täiesti ihuüksi ja täiesti saadaval on. No lisaks daamikesele on tegemist ka daami sees elava krabiga (põmst on iglise keeles crab nii krabi kui süüfilis, kui mu mälu mind ei peta), rannaliival oma asja ajava paarikesega jne. Huumorit ja tervameelseid süžeekäike. Jaburalt vaffa multikas.
Et ei olnud midagi nii, et pornofilmitööstus alles XX saj teisel poolel erinevaid seksuaalsuse külgi näitama hakkas. Antud filmid olla vändatud selleks, et neid näidata bordellides valmistamaks eesolevaks tegevuseks ette noori süütuid meesteraffaid. Läbi võetakse pea kõik, mis ei puuduta vähe tõsisemaid kinky teemasid (no see koeraepisood välja arvatud). On nii lesbi- kui meestevahelise seksi teemad, ära näidatakse erinevad suuga- käega ja krt teab millega tehtavad võimalused, grupiseks igal kujul, erinevad poosid, kerge spanking...
Minu jaoks oli põnev vaadata neid asju, mis seksi ei puudutanud. Ses mõttes, et seksi puudutavas ju midagi uut näha polnud. Aga näiteks daamide soengud, riided, tubade interjöörid. Häiris muidugi see, et meespeaosatäitjad pidid kindlasti olema vohavate vuntside (või valevuntsidega) juba suht elu näinud mehed, a samas - ega see nii oluline kah polnud. Oma tööga tundusid nad hakkama saavat. Krdima tüütu oli see naisteraffa elu, kõik need alusseelikud ja pika säärega aluspüksid ja pihikud ja särgid ja värgid. Nagu puslakad. Peas peened šleffid.
Olen paari inimesega sellest filmist ka rääkinud. Mõned härrasmehed on imestanud, et kas tõesti oldi tollal nii vabameelsed. Hmm. Vabameelseid on kogu aeg olnud. Ka kuninganna Victoria ajal oldi vabameelsed, rääkimata siis näiteks markii De Sade'st, kellest järele jäänud palju nii kirjalikul kujul materjali kui ka selle illustreerimiseks tehtud pildikesi, kus ollakse hoopis "vabameelsemad", kui käesolevas kinupiltide kogumikus. Situatsiooni "daam koerakesega" on kujutatud juba antiikajast pärinevatel materjalidel. See siin on pildike Martin van Maele'lt (1863-1926). Tema pildinäiteid Wikimediast.
Hinne?
7/10
Kuidas ma porri ikka hinnata oskan. Porr on porr. Aga huumorit oli ja süžeed oli ja ...
Igas mõttes huvitav vaatamine igal juhul.
*seda seepärast, et "vana perv" pidavat herr MNC poolt peaaegu patenteerit olema. Ei hakka siis tal kandadel talluma.
