Kell 12 päeval ta astus tänavale ning suundus vaksali poole.
Keegi ei teadnud, kuhu ta läheb.
Ka tema ise ei teadnud.
Ehk siis kinupildiblogardite järjekordne ühisvaatamine.
1988, Kasahhi
Mina oskan esialgu öelda aint seda, et mulle meeldis. Mul on 7 lk märkmeid tehtud filmi vaadates. Ja ma ei oska kuskilt kinni hakata, millestki isegi mitte alustada.
Tahaks öelda, et minu jaoks on see pildikeel peaaegu rinnapiimaga sisse söödud. Ei ole vaja lahti mõtestada, juurelda, see imbub kuidagi naha alla, otselülitus ajusse. Sellest ei oska rääkida.
Ma ei mäleta, mis oli esimene ollivuudi film, mida ma teadlikult kinos vaatamas käisin. No miskine kalliskiviromaan vai magamistoa aken vai miskit sehukest ehk. A lapsepõlves ju muud suurt kinos ei näidatud, kui suurel ja laial kodumaal tehtud filme. Ja mingil tasemel on need arusaadavamad, lihtsamini mõistetavad (või siis mitte) a kunagi ei teki sellist tülgastust, nagu ullivuudi saasta vaadates (ok, annan alla, ka seal leiab pori seest pärle).
Pikad, seisvad kaadrid.
(Samas mitte sehukesed punnitatud, nagu näiteks "Sügisballis")
Sünged ja napisõnalised naised.
Eputavad ja end upitavad kaagid.
Kes kõik teevad tüüpilise vene päti moodi suitsu, sigaret peopessa peidetud...
Ja KANGELANE.
Milline on vene kangelane?
Nagu Ivan Turatšok?
Ilja Muromets?
Stenka Rjazin?
Kah napisõnaline, pisut paheline ja süngeilmeline, a serdtse takoi haroošii i glaza takiije siinije-siinije.
No Tsoi silmad küll sinised pold.
A ühiseid jooni on tal kõigi eelpoolnimetatutega, ka pealkirjas mainitud Vapra Tinasõduriga. Jalgu oli tal küll just niisama palju, kui suuremal osal inimestest. Kuid see võitlus. Rottidega. Või ma ei teagi. Mul ei tulnud võrdluseks ühtegi paremat muinasjuttu kohe pähe. Sehuke andersenlik vapper igavene üliõpilane või ...
No oli ju kangelane. Loll Ivan. Ja lehm sittus vette, sest tegelikult ei jõudnud see film kuhugi.
Räägiti lugu.
Kangelasest, kes püüab oma südamedaami päästa. Ja seda pean küll mainima, et väga kole oli see naispeategelane.
Nõiamoor oli vastu.
Ühiskond oli vastu.
Ühiskonnakriitikat oli filmis kuhjaga ehk tohuijaaibolše kui nüüd nende moodi ropult öelda.
A gde že kamanda? küsib Tsoi, kui ronib Araali mere ääres mahajäetud kalalaeva masti. Peaks hoopis küsima a gde že more? Jah, kuhu jäi meri? Ainult nõukogude terraformimine on võimeline terve mere ära kaotama.
Üks asi, mispärast mulle see film meeldis - nostalgia (no ei ülista toda aega, a lapsepõlve lõhnade ja atribuutika suhtes ju ei saa silmi ja südant kinni panna). Kuigi see ei ole primaarne. Aga "Vesjolõje Kartinki", mida tüüp oma savi/eeslisõnniku/õlgede/tahtejõu abil tehtud onnis lehitseb. See niidiga kopikas, millega saab telefoniputkas helistada. Klubi "Parlament" interjöör, sinna võis oma muusikaga kassetigi kaasa võtta, kui baarmeni jaoks tegija olid. Kirurg Artur Jussupovitši diplomaadikohver, sangaga külmik, "Vremja" telekast kell 9. Jne. Jne. Jne.
Üleüldse kubises see film igastest sümbolitest. Kaadris nähtavad detailid ja heliriba kokku. A kuigi ma osasid asju hablasin lahti, jäi päris palju ikkagi mõistetamatuks. Tegelikult ei olnud ju autorite jaoks ükski stseen niisama. Augu- ja ajatäiteks. A minu taustsüsteem ja -teadmised jäävad ikkagi pisut puudulikuks.
Räägiti lugu kangelasest.
Ja räägiti veel palju teisi lugusid.
Kas kah kangelastest, see on juba vaataja otsustada.
Kõik otsad on lahti ja samas on tegemist ringteega.
Samas...
Kas panite tähele, mis toimus heliribal, kui tüüp korterisse tagasi tuli ja tädi köögis keerlevat kuplit vahtis?
"She's got it" ja "Doktor Aibolit" korraga. Kuulake, milline jupp Aibolitist...
Üleüldse kõik need telekad seal toas korraga mängimas - mul on kahju, et ma ei oska neid kõiki filmijuppe, mis seal näha, konkreetse filmi/saatega seostada.
Mnjah.
Nagu olen korduvalt ja korduvalt kurtnud.
Raske on sellest filmist kirjutada, nii krdi raske...
See film on keerulisem, kui pealtvaadates tundub.
Palju palju palju keerulisem...
Ohh Moskvasse, saaks ainult Moskvasse...
Ei jaganud ma päris lahti, mis värk nende kambajõmmidega oli, a nii palju jäi küll silma, et pea eranditult kõik kaagid tollase N-Liidu lõunaosariikidest pärit olid.
Aga see Spartak mulle meeldis. Eriti see, kui ta tünni otsas kõnet pidas. Tüüp valdas tollaste tšinovnikute (ja ka praeguste, mis seal salata) demagoogiast kubisevat kõnemaneeri vabalt. Ja käega leffitas nigu isake Lenin mitmegi tuntud maali ja kuju peal. See tekst, mis ta räägib. Tegelikult on see mingis mõttes võtmeks. Aga ei suuda ma seda praegu lahti mõtestada, mul on küll võti, aga mitte ust. On ka uksed, aga neid on liiga palju.
Muuseas - nii on vist venemaistes filmides suht tihti - kangelased on napisõnalised. Lobisevad ainult külalollid. Sumašeldšije. Nagu see Spartak. Ja mitte ainult lobisevad. Nagu kuninga narrid - nende suust võib alatihti kuulda kas alasti tõde või hoopis tõde mässituna valedesse ja udujuttu.
Eriefektid olid ägedad. Muud ei ütle. A kaklussteenid väga väga jaburad. Tea, kas taotluslikult. Nagu Annelinna pätid poe nurga taga peale Jet Lee filmi vaatamist. (Tsoi meenutas teatud nurga alt kah just eelpoolmainit' näitlejat)
A muusika oli hea.
Pean KINO-d tõmbama. Mul kuskil oli kunagi. Enam ei mäleta, kus täpselt. Võib juhtuda, et mu katkises läpakas.
Muuseas - juba paar tundi on mul taustaks mänginud lugu sellest filmist - Muslim Magomajev, tuntud Aserbaidžani bariton, ja tema lugu "Ulõbnis".
Jesli serdtse pajot, kavo nužna slava
Metsavana sõber Mardiga kuulas seda ja arutas, et see lugu oleks võinud mängida "Titanicu" lõpustseenis (ning kohe tõttasid kinnitama, et ega nemad seda filmi küll näinud pole) või hoopis Terminaatoris, kui Arni pumppüss käes motikaga ringi kimab :D (Ei tea, kas ta seda ise ka oma blogis mainib)
Ja samas tuli meelde üks väga tuntud viisile tehtud tšastuška. Üks osa sellest pealkirjas. A veel oli seal midagi sellist:
Davai, pakraasim holodilnik v tšornõi tsvet. On bõl zeljoonõi, krasnõi nu a tšornõi net. Davai pakraasim holodilnik...
Mõned ägedamad paroolid Spartak' suust:
Mul pole südametunnistust, on ainult närvid.
Võimu pole olemas.
Ronime üles. Ja siis kohe alla tagasi.
Igaüks meist on "üks". Aga kõik me koos oleme "meie".
Alla kukkuda ja üles tõusta? Ei! Lama, kui alla kukkusid.
Kui ma olin suurema osa filmi ära vaadanud, ütles Metsavana, et supakad on ka. Ei hakand neid siis enam juurde lülima, oleks ainult vaatamist seganud...
Ja ei kavaste ka miskiseid siin tekstis olevaid juppe nüüd maakeelde ümber panema, sain meeldetuletuse, et noored vene keelt ei mõista.
Las jääda.
Need pole ka nii olulised.
Hinne?
9/10
Ja ei kahetse.
(Kuigi ma iga kord pikalt kaalun ja dialooge pean ja arutlen, vahel ka hinnet muudan)
Lähme mere äärde, mäletad, meil oli seal hea...
Kas te teadsite, et selle põõsa nimi on "veereb üle välja"?
"Inimesed jagunevad kahte kategooriasse - ühed istuvad toru peal, a teistel on raha tarvis. Toru peal istud sina."
A kuidas ta sinna toru peale nõnna käbedalt sai? Bätmän? Vedruga jookuskingad?
Kirurg Artur Jussupovitš, kellel arvatavasti olid polüübid.
Tänase päeva heategu - vii haige inimene seltskonda. Või siis vähemalt loodusesse. Võltsloodusesse.
No on ju kole naine...
No ütle, kepib ta sind?
Väga päevakohane kaader. Nagu Tallina Vesi ja nende kallid veemõõduaparaadid.
See mees mahutab ka laadnalt pudelitäie PEPSI COLAT väikesesse klaasi ära....
Peale selle, et sa lollike oled, süüa sa ka teha ei oska
Morfiin ja diplokas...
Stiili-ikoon
Külalollike ja keefir. Selle ägeda fooliumist kaanega pudeli sees.
Vperiod. A tagda abratno.
Tervis kõigile - seda näed hetkel, kui Moro lõhkise kulmuga tuppa tuleb. Ja kuuled Doktor Aivaluson multikast jupikesi. Arooniad ja hapud tammetõrud.
Metsavana küsis mu käest, miks nad teda vaeseomaks ei peksnud. Ma ei osanud vasta...
Hüvasti. Ma olin teiega. Nüüd ma enam teiega ei ole. Vennad. Vat nii.
Ja bõl svami. Teper ja svami ne budu. Vot tak.
