Böff-Pöff ehk kuidas ma toitsin suvalise ködiga ära suure hulga näljaseid vilmihuvilisi

Eelmisel nädalavahetusel kogunes peris kenake hulk vilmihuvilisi põhjarannikule Neeme nimelisse asulasse, kus armsa ulmesõbra ja vilmisõbra ja vilmiblogide kommenteerija Lauri villa asub.
Tarbatu blogardgrenadierenite koorekiht ehk Blond poiss, Xipe, Metsavana ja MNC korjasid mu auto peale ning pisukeste viperustega (seoses pideva teeehituse ja ümbersuunamistega) jõudsime me planeeritust mõned tunnid hiljem just täpselt sinna, kuhu tarvis.

Sohver erinevaid sõidusuunasid kalkuleerimas

Peale rõõmsatest kommentaaridest ja rahulolust tiinet ringkäiku kupatasin tüübid pliidi alla tuld tegema. Ei mäletagi, kes sellega hakkama sai, aga tõenäoliselt herr MNC, kellel see pliidi alla tule tegemises esimene kuid õnnestunud kogemus oli.
Õige varsti saabus ka üle koduvabariigi tuntud lauamängur ja kah vilmisõber Ove, kes käis katuseid mööda ning tahamatas-tolmutas korstnaid. Tuli üritati alla teha ka mõne tagumise toa ahjule, aga ei sellest eriti asja saanud. peamiselt tänu sellele, et mina juba pliidi alla tule olin orgunninud.
Meie teeneline kunstnik-kujundaja asus kiirkorras ja konveiermeetodil kaunistama faliereid. Need said üsna uhked, ülejäägid on mul kodus laua pääle. Kes soovib tagantjärele omandada, andku teada.

Kunstnik kujundaja tööhoos. Esiplaanil pitsateo olulisim element ehk pudel hääd ja odavat veini

Igastahes panin pakid vööri köögile kõikse lähemas voodis ja asusin usinalt kokkamisega tegelema

Vajaminevad tarvikud:
2 pudelit Kindzmarulit
1,5 k jahu
pulk pärmi
käesooja vett (hmm, ilmselt tunde järgi)
sorts toiduõli
soola, suhkrut
Mökkida kokku täitsa tavaline pärmitaigen.

Pannile praadima:
paar sibulit
mõned hakitud paprikad
2 pakki hakkliha
soola, pipart, basiilikut
2 purki purustatud tomateid

Vein juua tegemise kõrvale.

Taigen pressida ahjuplaadile, peale plödistada pool lihakraami panni pealt, kõikse otsa riivida suuremas koguses juustu. Surgata ahju küpsema, teha mõni suits, vestelda nii vilmindusest kui üldse elust, lürbata sõõm veinikest ja valmis see esimene plaaditäis ongi.
Kindlasti ei tohi unustada, et puid peab kah pliidi alla juurde lisama.
Korrata plaadi peale pitsa ehitamise toimingut.
Ülejäänud taigna vahele riivida pisut juustu, siputada basiilikut ja küpsetada see kivikõvaks junniks (mis ometi ilma igaste protestideta ära süüakse).

Vahepeal saabus hulk vilmiblogijaid ja sõpru Talinast Trashi juhatusel ja eestvedamisel.
Suuremat sorti melu ja vennastumine.
Taaskord rõõmuhõisetest ja rahulolust tiine ringkäik suurepärases villas.

Kõhud pitsat täis. Mida hiljem kohale jõuti, seda nadimaks jäi pitsavalik, lõpuks kuivasid panni peal peamiselt MNC suurepärasest noakäsitlemisoskusest järele jäänud servakoorikud (mis ka ära söödi).
Kinusaalis vaadati kinupilte.
Söödi Adi toodud suurepärast suitsuvorsti.
Käidi kohalikus kõrtsus kohaliku folklooriga tutvumas.
Lõpuks maandusin oma kavalalt pliidile kõikse lähemasse voodisse.
Suure armastuse leidmist ei kommentaari.
Adolfit hakkama igastahes ei pandud.
Reede lukus.

Lauba hommik.

Saata esimesed sirged-virged kaevust vett tooma.
Panna kõikse asisema olemisega mees pliidi alla tuld tegema.

10 muna lüüa kaussi, kloppida segamini.
Juurde segada soola, suhkrut.
1 l (või pisut vähem, sest osa läheb hommikukoffi peale) piima
suurem hulk jahu
Purk "maitsetut" õunamoosi

Säristada kuumal pannil õliga suuur virn kannpooke.
Või siis pigem - tekitada näljastest elav järjekord, kus kõik oma  tühja taldrikuga pliidi ääres ootavad, silmad kilamas peas.

Talina blogijad põgenesid kiirustades.
Vapramad/rikkamad/näljasemad siirdusivad kõrtsu oa-tomatisupile. Hea supp oli. Raviva toimega.
Söögi kõrvale räägiti anekdoote ja anekdootlikke juhtumisi, mis olid küll äärmiselt lõbusad, aga teatud põhjusil siin ümberjutustamist ei leia.
Saatsime Metsavana villasse tagasi, sest mõned olulised tarvikud ning suurem osa seltskonda seal veel veiutas ja jokutas.
MNC saapapaelte sidumise peale vist läks oma pool tunnikest.
Lõpuks sai suurem osa seltskonda kokku (vaid Fletchu osutus liig nõrgaks, a las kasvab veel, küll jõuab teinekord rohkem) ja kaunist loodust, päikesepaistet ja head seltskonda nautides siirdusime Neeme neeme tippu.

Tarts tornist uurimas, kas Adi juba paistab

Usinamad ja tugevamad vaatsid paadist kiikriga

Osa nõrgemate seltskonnast arutamas, mis selle Mäimuga siis ikka ette võtta. 

Tugevamad ronisid erinevatesse tornidesse, nõrgemad peesitasid päikese käes.
Mäimut vette ei veeretatud, kuigi oleks pidanud.
Mitu tundi möödusid lennates.
Tagasi villasse jõudes asuti taas sotsialiseeruma. Mina tegin tunnikese enda jaoks, see rannas käik väsitas ju ära ja supikest täis kõht tegi hea lõunaune.
Varsti oligi käes õhtu ning kallite kaaslaste näod läksid aina enam näljasemaks.
Kõikseaeg tuli vaadata, et keegi ometi pühapäevase supi materjaaaali ärr ei sööks.

Suht nälgas näoga vilmiblogija

Lõpuks ei jäänd mul muud üle, kui asuda välja reklaamitud õhtusööki meisterdama.

Makaronipläust.
Panna suuurde potti keema 4 pakki makarone.
Pannile lajatada poolteist kilo hakkliha,
sinna juurde ka mõned sibulid.
Kui hakkliha on juba paras, siis löristada sinna juurde pool liitrit Felixi ketshupit,
maitsestada soola, pipra ja basiilikuga
Vahepeal ajada pooleldi valmis roa juurest eemale Metsavana.
Kimada makaron ja akklihasodi omavahel segi ja serveerida  ca 15le inimesele leiva ja poole pudeli ketshupi ning hapukoorega.

Kõhud täis, meel hea.
Osa raffast vaatas usinalt vilme, meie mängisime Ove kaasa toodud lauamänge.

Igor, It's alive ja miskine Ollivuudi teemaline mäng -just selle särasilmse noormehe juhatusel

Lauri käis osa raffaga taaskord tutvumas kohaliku folklooriga.
Meie jälgisime meie endi folkloori sündi ja tegemisi.

Miskisel öisel ajal said kõik mängud korda-paar mängitud, kuna olin enam-vähem kaine välisvaatleja, siis ei viitsind rohkem seal passida ja kobisin kotile.

Laupa ka põmst - tehtud!

Pühapäeva hommikul püüti kauni roosa plastämbriga kaevust vett, pandi hakkama suuremad kogused koffi ja hakati sättima. St koristama.

Ohjeldamatut homeerilist naeru esile kutsunud roosa plastikpang

Mina panin supipaja tulele.

Vilmiblogijate säästuseljanka:

Hakkida peeneks:
3 karpi viinereid
1 pakk toorsuistupeekonit
1 pakk suitsusinki (sehukest rasvasemat)
2 latti poolsuitsuvorsti
Praadida pannil ka üks poolekilone pakk akkliha, mis eelmise päeva makaronipläusti tegemisest külmkappi ununes
Mõni sibul
Ommikukoffi ja hea seltskond.

Praadida mitmel pannil kogu ködi läbi koos
2 paki tomatipastaga,
maitseks pisut suhkrut, veidi rohkem soola ja pipart.
Lisaks ka 2 l purk marineeritud kurke.
Vesi peale ja keema, tooraine sisse ja ootama.
Kuni keema läheb.
Lõpuks läks.
Osad näljasemad käisid kausikestega suppi noolimas juba varem.
Serveerida apukoore ning leivaga ja ongi.
Voilaa!

Pidu läbi, raffas rahul.
Retsepte nõudis Metsavana, kes kommenteeris oma tehtud makaronipläuste kui maitsetut läga.
Et siis oskaks šnitti võtta.
Ei usu, et abiks on, aga... kes teab.

Pääle sööki kibeles osa raffast minekule, teine osa siirdus kuhugi metsaplatsile jalkat mängima.

Mina aga läksin Paldiskisse ühele sünnipäeva afterpartyle.
Ja siis sõitsin läbi veel pool Eestimaa põhjapoolsest osast ning kell 9 olin lõpuks kodus.

Suurimad tänud kõigile kohaletulnutele - nii uutele kui neile, keda juba eelmisel aastal näha sai.
Diploom, tooort ja lilled (virtuaalsed)  Laurile oma suuuuurepärase villa kasutusõiguse eest!
Au ja kiitus Tartu blogardgrenadierenitele, kes asja orgunnimisega tegelesid.
Aitähh Tarmole transportteenuse ja meeldivaks vestluskaasalaseks olemise eest.
Ja üleüldse - parimad olete!

Väike järelmärkus neile, kes seekord veel ei tahtnud/suutnud/julgenud kohale tulla:
Tegelikult ei ole tegemist ühe kinnise seltskonna padujoomaga, nagu võiks näiteks Xipe blogis olevast kokkuvõttest arvata.
Inimesi oli kohal igasuguseid, nii karvaseid kui sulelisi, kõik olid sõbraliku ja kui kellelgi ka oli soov kesvamärjukest rohkem sisse kulistada, kui mõnel teisel, siis.. ka see ei häirinud kedagi ning minu meelest küll eraldi kajastamist ei vääri.
Tulge kampa.
Ehk isegi juba talvel.
Selge on, et tõsiteaduslikke loenguid ei ole plaanitud, aga samas - kui on kellelegi esinemissoovi, siis väike kinualane eneseharimine tuleb kõigile meile ainult kasuks.

Ei maksa peljata!

Väike ääremärkus mulle ja org-komiteele - hommikusöök peaks olema plaanis. Ühest ametlikust söögikorrast päevas ära ei ela. Miskine võikumaterjal või ommikupuder vms.

Teised võtsid samal teemal sõna:
Onu Kalver
http://blondpoiss.blogspot.com/2010/09/jarelsona.html
Metsavana
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2010/09/teine-uleliiduline-filmiblogijate.html
Xipe
http://cinema.rockwitch.com/2010/09/07/filmiblogijate-sportlikud-suvepaevad-2010/
Trash
http://trash-can-dance.blogspot.com/2010/09/macgruber.html
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                            

MAU! MAU! - The Deer Hunter

Rasked ajad, taaskord kärbiti palka, vaja lisatööd teha, et jõuaks suitsu lauale osta (söömisest loobun).
Tegin pühapäeval kuni südaööni tööd, siis leidsin, et on tarvis lõõgastuda.
Otsustasin alustada oma sünniaasta filmide vaatamise projektiga, mida siin mingi aeg varem välja pröökasin.
Ja kuna herr Xipe esialgu arvas, et ehh mis, naised ju sõjavilme ei vaata ja... selline käitumine on nagu minule punast rätikut näidata vai näpuga viibata.
Loomulikult oli nimekirjas tänu sellele esinumbriks
"The Deer Hunter".
Meerika, 1978

Lõõgastuseks seda elamust küll nimetada ei saa.
3 tundi pikk masendav ja ääääretult hea kinupilt
Kui aus olla, siis ma isegi ei oska midagi öelda või kuskilt alustada.

Vilm  räägib Pennsylvania  Clairton´i nimelises väikelinnas elavast kuuest sõbrast, kellest enamik töötab kohalikus metallitööstuses. Osad meestest on vene (?) immigrantide järeltulijad. Käivad tehases tööl, higistavad, rabelevad, siis istuvad kohaliku lokaalis, joovad, mängivad piljardit ning käivad hirvejahis.
Tavalised lihtsad töölised.

Robert De Niro, Christopher Walken, John Cazale (kes filmimise ajal vähki suremas oli ning suht ruttu peale seda ka suri), John Savage, George Dzundza ja Chuck Aspegren (kelle ainus filmiroll see on ning kes oli ka päriselus terasetööstustööline). Ja Meryl Streep.

Kolm neist peavad lähiajal minema Vietnamisse võitlema  ning ärasaatmispidu ühildatakse sujuvalt ka ühe tulevase sõduri pulmadega. Või siis vastupidi. Kinupildi esimene osa ongi suurejoonelisele pulmapeole pühendatud. Laulatus vene-õigeusu kirikus ning uhke prjaasdnik sellele otsa.

Suur osa maamuškaid ongi vist vene päritolu, sest keel kõlab suht autentsena. Papp, kes pruutpaari laulatab, olevat olnudki päris papp. Na zdarovje kõlab vilmis väga tihti, lauldakse isegi Katjuušat. Veidrad pulmatantsud, kisa, kära, möllu ning nagu vene pulmale kohane, ei jää ka kerge kätš tulemata. Ja kange käraka peale ei nuusutatud peale kuuekäist vaid rüübati õlut. Nagu naaberrahvale kohane. Keegi kena inime võiks nüüd selle viinapeale õlle joomisega seonduva vanaraffatarkuse mulle meelde tuletada. Nuputasin ja nuputasin, aga nääd, ei tuld meelde.

Siis hirvejaht. Ja juba ongi Vietnam. See osa vilmist on tõepoolest üks masendavamaid ja ehk seega ka reaalsemaid kujutlusi tollest sõjast. Tegelikku sõjategevust ju peaaegu, et ei näidata. Aga tekivad seosed kõigi teiste tollest afäärist pajatavate kinupiltidega, taustsüsteem on ju olemas. Ülimalt vägivaldset meelelahutust otsivaid värdjalikke sõdureid on ehk igast raffusest (kuigi selle vilmi järgi jääb vietnami kohalikest küll mulje kui milleski väga võõrast, haiglasest ja elajalikust).  Viimased evakueerumislennud Saigonist ja see tohutu möll seal on kajastatud mõnes teises vilmis põhjalikumalt (ajakirjanikud Saigonis, mis selle vilmi nimi küll võis olla, täitsa hea vilm oli).

Ei taha spoilerdada, seega ei taha sisust eriti edasi rääkida...

Tumedad toonid, masendav väikelinn, veel masendavam Vietnam, veel kordi masendavam veteranide haigla, masendav masendav masendav. Ja samas nii krdi mõjuv. Oli kohti, mis mulle väga meeldisid (kui Michael oma motellitoas nagu puuris loom kükkab ja ei oska olla). Oli kohti, mis ajasid närvi (see krdi hümni laulmine - samas nii nii nii väga irooniline).

Kusjuures - suurem osa vilmist olin ma kindel, et Michael on gei ning piilub hoopis Nicki ning ei hooli naissoost karvavõrdki (huvitav, kas seoses selle suure hulga geitemaatiliste vilmidega, mida viimasel ajal vaadanud olen).

Kinupilt sai terve hunniku Oscareid.
Ja mina panen, peale pisukest järelemõtlemist, 10/10

Teised blogardid on öelnud:
Soprano arvas nii...

MAU!

*****
Öösel nägin selle pulli peale veidrat und.
Kah nagu vilm.
Dresdeni pommitamisest.
Midagi sehukest, et tegelikult ei plaanitudki seda linna pommitada, aga miskised noored kinnikukkunud saksa luurajad vai sõdurid pandi vägisi lennukitesse ja sunniti karistuseks vai eriti filigraanse piinamisvõttena seda tegema.
Kogu see lugu oli suur saladus.
Mida siis hiljem (samas nagu ka samal ajal) nii meerika ajakirjanikud kui saksa luurajad üritasid välja nuhkida.
Pikk, keeruline, traagiline, samas kergete huumorimomentidega uni oli.
Aga nagu ikka - pole kõik ju meeles, kui üles ärkad.
Ei teagi, millest sehukesed seosed...
A juba mitmeid öid näen igast ikaldusi unes.

Django - märksõnadeks pori, kirstuga mees, pori, libud, pori, mudamaadlus, pori etc.

Django

Itaalia, Hispaania

1966

IMDB

Palgata puhkus.

Mis mul muud teha, kui päevad läbi kinupilte vaadata.

Django, japside versioon sellest ehk Sukiyaki Western Django(9/10), The Prestige (10/10), Fantastic Planet (8/10) ja mingine eriti jabur ja nõme meerika paroodia, mida korterinaabrile soovitati ning mis kummagi meelest vaadata ei sündinud (Hilisem täpsustus - Dance Flick). Sõbralik soovitus - seda viimast ärge küll KUNAGI katsuge, see on ... kirjeldamatult halb kinupilt (1/10).

Aga kirjutan aint käesolevast vilmist.

Ma kujutan ette, et suurem osa vilmisõpru on näinud vähemalt ühte versiooni sellest, kuidas vesterni peategelane kirstu järgi lohistab. Neid erinevaid riimeike, paroodiaid ning niisama töötlusi on minu meelest tohutult. Esimesena tuli kohe meelde näiteks miskine meerika komöödia, a praegu sugugi ei leia, et mis tuu täpsemalt oli. Peategelaseks paks sigariga mees ning kilu blond tüüp teda assisteerimas. Suht tuntud näitlejad mõlemad. Kuskil 80-test ehk.

Igastahes.

Kõnnib mees pika mantli leffides läbi porise tühermaa, kaabu silmini ning kirst taga pori sisse vagusid kündmas.

Mitte lihtsalt mees.

Salapärane mees.

Müstiline mees.

Porine mees.

Mees, kellel on eesmärk.

Ning raudsed närvid.

Ja lihtsalt suuurepärane relvakäsitlemisoskus.

Autloo.

Hei, sina! Seisa! Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja? No oota! Seisa!

Ei julge seda tema käest eriti keegi küsida.

A kes küsikski. Tühermaa ju. Miskised üksikud linnud laperdavad ringi ja...

No tegelikult on ka inimesi.

Hoogsalt sado-masoga tegelemas.

Aga ega neil seda pidu pikalt pole.

Jätka nüüd ise. Veel täna pead sa nunnaks saama.

Huvitav, kas ka selle kinupildi kohta käivad legendid ja mõistujutud, et mida sümboliseerib see kirstu järel lohistamine? See kohutav hulk pori? See sild sääl vesiliivaaugu juures? Kindlasti on. A mind ei huvita :D

Jõudu külamees! Meil on hobuseid tarvis. Võtke, kui vaja. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine! Ei tea, kumb? Mul poleks midagi selle vastu, kui saaks tüdrukuga pisut püherdada! Ära loll ole, külamees! Anna tüdruk siia, me laseme sul eluga minna.

Porine ja trööstitu. Viimati nägin ma nii palju pori siis, kui viiendas klassis kästi kunstiõpetuse tunnis sügist kardulapõldu joonistada. Või noh. Värvida (sest seda guaššidega plötserdamist ma maalimiseks nimetada küll ei raatsi). Igastahes minu pilt oli põmst üks suur sama karva latakas, kus peal pisike sinine müstiline objekt (bellaruss, mis teie siis arvasite), miskiseid kollasemat karva täpikesi ja üks õnnetu kükitav olend all paremas nurgas, punase baretiga. Aga aitab küll minu kunstilistest saavutustest.

Tagasi kinupildi juurde.

Ma ei mäleta, et mõnes teises vilmis oleks üks meerika väikelinn nii üksildane ja kõle ja porine olnud. No ei saa ma sellest porist üle ega ümber. Isegi, kui on old vähe porisem, siis on linnaelanikud ikkagi omanud müstilist võimet käia paari sentimeeri kõrgusel porist. Ei ole täheldanud mudaseid riideid, saapaid... Kõigil ikka sehuke puhas vorm seljas ja käed pestud. Äärmisel juhul on väga ilmselgelt näpuga otsaette kaks triipu veetud (seda tavaliselt peale suuremat sorti pori sees madistamist). A vat selles kinupildis on kõik autentne. Võtteplatsi koristamise ja riiete pesemise ja muu sehukese eest vastutajad pidid selle vilmi tegemise eest kõva papi kokku rullima.

Kärna-Ärni tõmbas viulist paremaid viisikesi välja. Sümpaatne oli see kõrtsmik. Sehuke rahulik ja pretensioonitu. Kui vaja sidus verise näpu kinni, kui vaja, kaevas haudu. No tahtis kõigiga hästi läbi saada. (Asi, mis mulle päris inimeste juures tegelikult apsaluutselt ei meeldi).

Jäjähh, need sinised silmad sealt kaabu alt piilumas panid kiiremini põksuma paljude 60te naiste südamed. Õnneks pole tüübil selles kinupildis jubedaid vuntsituuste nina alla kleebitud. A tekst veeres küll nagu publikum oleks vaegkuuljad. A-a-a-aeglaselt ja i g a s õ n a r õ h u t a d e s. Apsaluutselt ilma igasuguste emotsioonideta. Nagu Stallone oma parimatel hetkedel.

Kõrtsilibud olid täitsa toredad. Nagu tolle aja vilmidele kombeks - mitte enam esimeses nooruses ja rohke krohvikorra all. A uhketes kostüümides (no selgus, et ühel neist on kapis samasugune, kui teisel samal ajal seljas, a ju siis käisid ühe ja sama rätsepa juures).

Laipade arv vilmis kokku - 138. Need punaste sallidega tüübid on kenaste nigu kardulased pori sees. Ole aint mees ja nopi üles. Aint et sellest ei saand aru, kuda see kõrtsmik nii palju haudasid jaksas muu töö kõrvalt kaevata. Vai aeti kõik ühte auku...

I sure never thought I'd end up grave-digging and not even getting paid for it, either. Anyhow, it's better to be above ground doing that than below ground doing nothing.

(Krdima hea repliik)

Tulevad! Tulevad! ÄÄÄÄÄ!!!!

Vaatajatele ka pisut ekstreemsemat silmailu - ehk suht äge mudamaadlus kolme näitsiku vahel. Suht naturaalne naistekätš - et jalaga tagumikku ja küüned silma ja palju juustest sakutamist. Ikka parem ja autentsem, kui miskiste wrestlingu vai idamaiste võitluskunstide mõjutustega samalaadsed stseenid nii mõneski teises vilmis.

Hei, õeke, mis sul sääl vankris on? Küünlad! Pühade õdede jaoks! Oota! Meil on käsk kõik vankrid läbi otsida!

Agnes

Kuulge, Gabriel, ma tahtsin küsida, kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?

Gabriel

Hirmsate nägudega? Ma olen näinud mässulist tuld ka preili silmades ja ma ei ütleks, et Teie ilus näoke sellest hirmsamaks muutuks.

Agnes

[Naerab.] Kas arvate, et ka mina võiksin olla mässaja? On nii?

Gabriel

Häh-häh-häh.

Sa oled mulle lapsest saadik vastik. Igal pool oled sa mul risti jalus. Aüh!! Ähh.. ähh! Mis on see sinu suureline vabadus? Ükski koer ei nuta sinusuguse hulguse järele!

Miskipärast tekkis mul sehuke haige seos või võrdlusmoment Viimse reliikviaga juba suht filmi alguses. Vastavad repliigid jooksid peas.

(VR tekstilist osa saad lugeda siit)

Aga TEGELIKULT oli see film äärmiselt hea ilma nende jaburate paralleelidetagi.

Ei jää mul muud üle, kui taaskord 10/10 anda.

Aga see on nüüd küll, et mina ep mette aru saa, kuidas te, tüübid, kes te vaatate filme ridamisi üksteise otsa, suudate neist ka kirjutada? Kuna mina seda Djangot praeguse seisuga pühapäeval vaatasin ning peale seda portsu muid asju olen kaenud, ei mäleta sugugi enam neid emotsioone ja parimad mõtted on kõik aegade hämarusse kadunud... Retsept teile!

Aga lõppu kuulake suurepärast teemalugu