Rupan sansei: Kariosutoro no shiro

Lupin III : The Castle of Cagliostro

Veel üks Miyazaki, mida olen plaaninud ammu vaadata, olen paar korda alustanud ja ikka on midagi vahele tulnud. Igatahes nüüd on see nähtud. Üks meistri varasemaid töid.

Lupin III on pikaaegse pätisuguharu võsuke. Sehuke südametemurdjast kelm, kel on head kombed, viisakas kõnepruuk, oskus õigel hetkel kildu visata ning müstiline anne sitast olukorrast puhta nahaga pääseda, jättes endast maha vihased mehed ja armunud naised. No midagi sellist, nagu Roger Moore "Kelmides ja pühakutes". Abiks talle pisut robustne ja veidi matslikuma käitumisega kamraad ning üks samurai (?), kes häbemataselt vähe ekraaniaega saavad. On kaunis Clarisse, pisikese Euroopa riigikese ülikusuguharu -Cagliostro'te- pärijanna, sehuke noor ja naiivne. On tema sugulane (?) kuripahakolehalb kesiganes oma miskipärast rohekashalli nahatooniga ülemteenri ning selle veidrikest koosneva armeega. On Jaapani politsei-INTERPOLi esindaja. Hunnik valeraha, ägedad 70-te autoloksud, kehasse töödeldud ülikonnad ja bakenbardid, Jaapani versioon tolleaegsest lääne popmuusikast, palju kihutamist ja tagajamist ja lossikeldreid-katakombe. Miyazakile omaselt ka veidi lennumasinaid, keerulisi hammasratastesüsteeme ning klassikaline ning vältimatu õgimisorgia.

Olen lugenud, et kõigis ta animetes on ka üks siga, kes ringi lippab. Praegu ei pannud tähele, kas oli, a niiehknaa hakkan snapshotte tegema, ehk jääb silma.

Ei jäänud.

Ladus päti ja kolepaha võitlus. Silmale ilus vaadata. Kaasahaarav. Samas - sisu poolest ei midagi erilist. See täiesti tavaline "pisisuli satub keerulisse olukorda, murrab neiu südame, saab jagu pahast mehest, kes imekaunile neiule liiga teeb, jääb küll loodetud varandusehunnikust ilma, kuid põgeneb efektselt" lugu.

Krdi krdi külm on ja jube halb on siin klõbistada, kui nina tilgub.

Aga jah.

Tagasi filmi juurde.

Huvitav on see, et sisu järgi Jaapanist pärinevad tegelased olid kõik suuuuuuurte silmadega, samas näiteks lossi ihukaitseülem (päritolult ehk klassikaline Kesk-Eurooplane) pilutas silmi nagu vaevleks kroonilise kõhukinnisuse käes või pigistaks kiiver.

No oli sehuke film, mida oli kena vaadata, a millest ei ole midagi pikalt kirjutada.

Aga ma olen rahul. Õhtu sai kenaste veedetud. Võin tagasi oma Georg R Martini lugemise juurde pöörduda.

Hinne: 8/10

Hea meelelahutus, ehk vaatan mõnikord veel. Aga mitte veel päris see Miyazaki, kes "Laputa" tegi.

IMDB

Vata nõndamoodi lastakse raha tuulde. Sõna otseses mõttes

Meeldis mulle see habe. Sehuke äge lihtne ja otsese ütlemisega tüüp, kõver koni kõikseaeg hambus.

The Mysterious Geographic Explorations Of Jasper Morello

Puhkused läbi.
Rutiin.
Ning aega õhtuti filme vaadata.
Täna siis alguseks sehuke lühike (20 minutit).


Kui ma kunstiajaloo vastu tõsisemat huvi tundsin, siis mulle tohutult imponeeris ElGreco. Pikad gootilikud väljavenitatud ja ülespoole kõrguvad vormid, tume koloriit. See oli esimene seos, mis tekkis käesolevat meistriteost vaadates.
Siin näiteks tema õlimaal "Püha Martin ja kerjus"





Teiseks muidugi "Corpse Bride". Ning üldse Tim Burtoni looming. Pigem ehk isegi tema "Vincent"



Kuigi kui nüüd aus olla, siis see konkreetne animatsioon oli tohutult palju mõjuvam ning ilusam.


Armas väike poelik/vernelik looke sellest, kuidas mingis müstilises eriti aurupungilikus maailmas elavad luidrad viktoriaanlikes rõivastes inimesed. Erandiks mõned matsakamad ja kerakujulisemad tegelased. See maailm on nii krdima kenaste pisimate detailideni välja joonistatud. Kõik need hammasrattad ja ülekandemehhanismid ja tehnilised pisividinad, millele mina küll nime ei oskaks anda. Lennumasinad, mis tundub, et lendavad ainult tänu sellele, et loodus ei suuda aru saada, kuidas sehuke suur hulk puitu ja metalli üldse suudab õhus püsida. Aga püsib. Graatsiliselt. Kogu see tumedates hallides/seepiakarva/sinistes toonides eksterjöör/interjöör/taust domineerib, sellel detailiderohkel maastikul liiguvad mustad käärilõike sarnased/varjuteatrilikud figuurid. Lugu ise on (nagu ennegi mainitud) sehuke lühike ja armas õudusjutt reisist tundmatule saarele, sealt avastatud veidrale elukale, kes võib päästa maailma kiirelt levivast katkust (või noh - miskisest ülimalt nakkavast ja surmaga lõppevast haigusest) ning sellest, et meil kõigil on elust, eesmärkidest, eetikast ja õiglustundest oma arusaam.

Ei mäleta täpset tsitaati, aga meelde jäi midagi sellist:
"Naistel on lihtne endast ajalukku jälge jätta - nad paljunevad. Meestel ei jää muud üle, kui jätta endast jälg läbi teaduse, avastuste".

No see lause on juba midagi sellist, mis minu peas pisikese pahameeltormi segatuna arusaamatusega tekitas. Kas tõesti on inimese elu põhiline eesmärk jätta endast jälg ajalukku? Mitte inimese üldiselt vaid inimese kui indiviidi. A samas - just see lause tegelikult sobib sinna pseudoviktoriaanlikku õhustikku.

Hehh, ma praegu just taipasin, et pea igas postituses jõuan ma miskitpidi feminismini ning naise rollini filmides. (Ning ma ei ole sugugi mitte äärmuslik feminist, kaugel sellest. See vist on midagi, mis silma jääb ning mõtlema paneb).

Filmi juurde tagasi tulles - see film tõenäoliselt ei pretendeerigi mingile tohutule mõttesügavusele ja überkeerulisele filosofeerimisele. Lihtsalt üks lugu. Äärmiselt lummavas vormis ning toreda sisuga.

Soovitan.
Kõigile, kes naudivad aurupunki ja viktoriaanlikke õuduslugusid ning saavad sellest puhta esteetilise naudingu.

Trash
IMDB

Laputa: Castle In The Sky

Tenkū no Shiro Rapyuta

1986

Hayao Miyazaki

Studio Ghibli

Kui mu käest on küsitud või on jutuks tulnud Jaapani anime, siis olen suht kindlalt vastanud, et mul sellega mingeid kokkupuuteid ei ole (no olgu, vaatasin kevadel ära kõik "Bible Blacki" osad). Nüüd uurisin Miyazaki ja "Laputa" tausta ja avastasin, et olen näinud sama autori paljukiidetud šedöövreid "Princess Mononoke" ja " Spirited Away". Ning nüüd siis "Laputa". Julgen täitsa avalikult ja kõva häälega öelda, et eelnevad kaks on minu jaoks kõvasti üle hinnatud võrreldes käesolevaga.

Tegemist on metanarratiiviga, selliseid on räägitud läbi aegade. On tahtejõuline ja tugeva karakteriga kaotsiläinud printsess, kes saab sõbraks orvuks jäänud nutika külapoisiga, on võlujõuga kristall, on salapärane kuningriik, on pahalased, kelle elu eesmärk on omada võimalikult palju varandust ja võimu. Tagaplaanil figureerivad klounilikud kõrvaltegelased. Hea võidab, paha saab karistatud ning peategelased arenevad ja kasvavad seilusrikka rännaku jooksul. Lisaks lugu poisist, kelle elu eesmärk on seada jalule õiglus ning ausse tõsta oma isa hea nimi.

Klassikaline seiklus/muinasjutt, kas pole?

Aga... See pole sugugi nii lihtne ja igav paljunähtud lugu. Hoopiski mitte.

Kui see oleks nii olnud, siis poleks ma nagu amööb ekraani külge kleepunud olnud. Isegi ühtegi suitsu ei käinud tegemas.

Kaasahaarav lugu oma süžee poolest. Kuid minu jaoks määratult palju olulisemad olid visuaalid. Need visuaalid olid nii kridma head, et ma ei suutnud valida illustreerivat pildimaterjali ning panin siia suurema osa ekraanipaukudest, mis teistkordsel vaatamisel tegin.

Laputa saamislugu on ära räägitud filmi algussubtiitrite taustal olevatel "puugravüüridel". Kõiksepealt veski, millel tiivad, siis väikesed lennumasinad, siis palju ja suuremaid, siis dirižaablid ning siis juba lendavad saared ning linnad. Tohutu areng ning taevasse pürgimine lõpeb kollapsiga, inimesed peavad uuesti harjuma eluga maapinnal, kuigi lennumasinad kui sellised jäävad. Ning jääb ka üks müstiline lendav linn nimega Laputa, mille olemasolusse 700 aastat hiljem enam peaaegu keegi ei usu.

Filmi tegevus toimub mingil ajavahemikul peale 1868 aastat... (See aastaarv on fotol Laputast) söekaevurite linnakeses. Miyazaki käis 1984. aastal Walesis. Nägi sealset maastikku ning tutvus parasjagu streikivate söekaevuritega. Kuna ise olla ta kuldsetel 60-tel olnud sotsialistike üliõpilasliikumiste toetaja, siis avaldas talle oma õiguste eest võitlev töölisklass nii muljet, et kaks aastat hiljem joonistas ta üles nii weilsiliku maastiku kui sealsed söekaevurid. Riietus ja olustik viitavad muidugi 19. sajandi lõpukümnenditele. Ning arhitektuuriline osa hoopis keskajale (see osa hoonestusest, mis kaljude küljes ripub).

Huvitavaid paralleele annab päris paljude õhtumaise kultuuri külgedega tõmmata. Nimi Laputa on Swiftilt (ning kuna see hispaania keeles hoora tähendab, siis on meerikamaal ning ka mujal väljaspool Jaapanit pealkirjast see osa ära jäetud kuid filmis on see siiski alles, vaatamata meeriklaste koledale kombele asju ümber lõigata, lühemaks teha ning muuta). Laputa väline kuju meenutab Paabeli torni, mis ju ka sümboliseeris inimsoo tahet tõusta kõrgustesse. Ainult legendides räägitav saar on nagu Atlantis või Lemuuria. Lisaks dikenslikud teemad seoses rasket füüsilist tööd tegevate orbudega, Verne ja klassikalisi piraadilugusid ning isegi veidike vesterne (dirižaabli ründamise/kaitsmise episood ei erine palju vesternides levinud rongiröövistseenidest).

Filmialased kokkupuuted - kuskil oli mainitud selle filmi robotite sarnasust 1941. aastal tehtud Supermani "Mechanical Monsters'is" olevate robotitega. Selle peale otsisin vastava kinupildi üles. Siit saad.

(Täitsa äge veebisait, kus leida päris palju vanu ning suisa keelu all olnud lühianimatsioone ning täiesti vabalt saadaval - http://www.archive.org/search.php?query=collection:more_animation&sort=-publicdate).

No võrdle: esimesed kaks "Laputast", järgmised "Mechanical Monsteritest" ning siis "Sky Captain And The World Of Tomorrow".

Veel visuaalseid paralleele - seekord siis Jaapani kultuurist. Kuskil oli vihjatud (kui ma filmist materjali otsin siis alatihti unustan enda jaoks üles märkimata, et kuskohast ma midagi leidsin). Igastahes mainiti kaht nime - Kitagawa Utamaro ja Katsushika Hokusai. Kui te need nimed guuglisse lööte, siis võite oma silma rõõmustada Jaapani erootiliste/pornograafiliste piltidega. Nendega erilist seost ma filmil ei näinud. Aga nendes kahes allolevas pildis ju midagi klassikaliselt jaapanipärast on. Need merelained meenutavad küll pisut Hokusai üht meie kultuuriruumis tuntuimat teost tsunaamist... Kuigi jah. Eks targemad teavad, millest räägivad. Minule oli see lihtsalt väike vahepala Jaapani kunstiga tutvumiseks.

No klassikaline lause selle filmi iseloomustamiseks - aurupunk. Lisaks ägedad sõjamasinad ning muud pisiasjad. Ei ole päris asjatundja ei jaksa enam vastu ööd ka välja otsima hakata, aga sarnaseid kiivreid oli näha ühel pool rindejoont ehk I ms, sehukesi soomusronge kohtas ka... Ning sõdurite vormiriietus meenutas miskipärast kommunistliku revolutsionääri kordasaatjaid...

Samas tsitaadike imdb.comist:

The weaponry and mechanical settings in Laputa is a mixture of British and German designs. Miyazaki is a fan of German weaponry (he has manga works like The Return of Hans and Otto Carius - both about WWII German tank crews), so soldier's uniform, medals, and grenades (Stielhandgranate, the famous "potato masher" in WWII) are modeled after German design, not to mention the gigantic battle zeppelin.

Fakti, et Miyazaki on kiindunud erinevatesse lennuapastraatidesse, mainitakse vist igal pool. Ja need lennumassinad olid uhked küll. Esimesel pildil piraatide õhulaev "Tiger Moth"

Kogu filmi idee lisaks sellele klassikalisele hea-kurja võitlusele on Miyazaki tradistiooniline vastasseis - puhas loodus vs tehnika, tehnoloogia, tsivilisatsioon. Ning ilmselge on, kumb kummast lõpuks üle on. Puu on elu alus. Juba Laputa kui selline - kui saare alumine osa on täis kõrgeltarenenud tehnikat, siis pealmises osas on pastoraalne puhas loodus, Eedenile sarnaev oaas, Ygdrasili meenutav võimas puu, mille juured on juba peaaegu täielikult vallutanud eelpoolmainit' tehnika ning veel viimane elusolev robot, kes hoolitseb selle eest, et aias kõik korras oleks.

Jutulinnu jaks on lõppenud. Oleks tahtnud veel rääkida sellest, kuidas nuputasin peategelaste vanust. Inglise keelse dubleeringuga verisoonis tundub tegemist olema lihtsalt väikest kasvu 16-17 aastaste peategelastega, sest herr James van der Beek (Dawson's creek) on liiga jämeda häälega, et olla nii ca 12 aastane. Ning et mis värk nende röövlitega on - kas tõepoolest pedofiilia või hoopis Jaapani kultuuri raske pärand (kus meeste soorollid on väga rangelt paigas ja rusuvad) ning äärmiselt jõulise ja autoritaarse emme pisut infantiilsed pojad, kes Sheetas pigem leebemat emafiguuri näevad?

Film on nii krdi hea, et peaks iga kinukuntsist hooliva inimese kohustuslikus vaatamisnimekirjas olema. Vist.

Fantastika, seiklus, äkshon, aurupunk, draama, komöödia, romantika, vestern - mida iganes - selles filmis on kõike. Välja arvata ehk õudust. Sest tõepoolest - ei ole verd ja soolikaid. Negatiivseid tegelasi sureb ju karjakaupa, a seda nagu muuseas ja taustal. Ainus, kelle surm ka ligidalt näha on - Laputalt alla pudenenud robot. Ning temast ei voola välja isegi õli...

Minul on hea meel, et selle ära nägin. Hinne?

10/10

Tegelikult ka.

Sest kui üks kinupilt on nii lummav ja kaasahaarav ning samas ka mõtlemapanev, silmale ilus vaadata, hea sõbraliku huumoriga, siis oleks patt sellele vähem punkte anda.

IMDB

Metsavana

Kui keegi veel kirjutanud on, siis andku märku. Loeks huviga ;)

Lisaks veel skriinshotte, sest need olid ju nii kuramuse ilusad, et ei saanud lisamata jätta...

Ja taevast langes alla printsess...

Seiklejast issi tehtud foto, mida siiski keegi uskuda ei tahtnud...

Ning hetk sellest, kuidas foto sündis.

Söekaevurite naised pidid tugevad olema. Huvitav nüanss on seinal rippuv pilt. Meenutab midagi, aga mida täpsemalt?

Vata sehukese jubeda muskuuli saad, kui iga päev rasket füüsilist tööd teed.

Autumobiil. Vist mitte auru jõul töötav. Korstent ju näha pole...

Suurepärased vaated kaevandusasulale.

Röövlijõugu pealik ning karja naiivsete jõujuurikate ema Dola.

Kolm Juuda hõbeseeklit.

Nagu Terminaator - I'll be back!

Dola kallis teinepool, pime nagu mutt, aga hoiab lennumassina töökorras...

Perepojad Sheetale külge löömas...

Armee õhulaev "Goliath" on randunud.

Ahnus...

Paha mees Muska oskab ära kasutada sadu aastaid vana tehnoloogia häid külgi. Hologramm.

Ja suundub orbiidile. Nagu hiigelsuur brokoli.