The Mysterious Geographic Explorations Of Jasper Morello

Puhkused läbi.
Rutiin.
Ning aega õhtuti filme vaadata.
Täna siis alguseks sehuke lühike (20 minutit).


Kui ma kunstiajaloo vastu tõsisemat huvi tundsin, siis mulle tohutult imponeeris ElGreco. Pikad gootilikud väljavenitatud ja ülespoole kõrguvad vormid, tume koloriit. See oli esimene seos, mis tekkis käesolevat meistriteost vaadates.
Siin näiteks tema õlimaal "Püha Martin ja kerjus"





Teiseks muidugi "Corpse Bride". Ning üldse Tim Burtoni looming. Pigem ehk isegi tema "Vincent"



Kuigi kui nüüd aus olla, siis see konkreetne animatsioon oli tohutult palju mõjuvam ning ilusam.


Armas väike poelik/vernelik looke sellest, kuidas mingis müstilises eriti aurupungilikus maailmas elavad luidrad viktoriaanlikes rõivastes inimesed. Erandiks mõned matsakamad ja kerakujulisemad tegelased. See maailm on nii krdima kenaste pisimate detailideni välja joonistatud. Kõik need hammasrattad ja ülekandemehhanismid ja tehnilised pisividinad, millele mina küll nime ei oskaks anda. Lennumasinad, mis tundub, et lendavad ainult tänu sellele, et loodus ei suuda aru saada, kuidas sehuke suur hulk puitu ja metalli üldse suudab õhus püsida. Aga püsib. Graatsiliselt. Kogu see tumedates hallides/seepiakarva/sinistes toonides eksterjöör/interjöör/taust domineerib, sellel detailiderohkel maastikul liiguvad mustad käärilõike sarnased/varjuteatrilikud figuurid. Lugu ise on (nagu ennegi mainitud) sehuke lühike ja armas õudusjutt reisist tundmatule saarele, sealt avastatud veidrale elukale, kes võib päästa maailma kiirelt levivast katkust (või noh - miskisest ülimalt nakkavast ja surmaga lõppevast haigusest) ning sellest, et meil kõigil on elust, eesmärkidest, eetikast ja õiglustundest oma arusaam.

Ei mäleta täpset tsitaati, aga meelde jäi midagi sellist:
"Naistel on lihtne endast ajalukku jälge jätta - nad paljunevad. Meestel ei jää muud üle, kui jätta endast jälg läbi teaduse, avastuste".

No see lause on juba midagi sellist, mis minu peas pisikese pahameeltormi segatuna arusaamatusega tekitas. Kas tõesti on inimese elu põhiline eesmärk jätta endast jälg ajalukku? Mitte inimese üldiselt vaid inimese kui indiviidi. A samas - just see lause tegelikult sobib sinna pseudoviktoriaanlikku õhustikku.

Hehh, ma praegu just taipasin, et pea igas postituses jõuan ma miskitpidi feminismini ning naise rollini filmides. (Ning ma ei ole sugugi mitte äärmuslik feminist, kaugel sellest. See vist on midagi, mis silma jääb ning mõtlema paneb).

Filmi juurde tagasi tulles - see film tõenäoliselt ei pretendeerigi mingile tohutule mõttesügavusele ja überkeerulisele filosofeerimisele. Lihtsalt üks lugu. Äärmiselt lummavas vormis ning toreda sisuga.

Soovitan.
Kõigile, kes naudivad aurupunki ja viktoriaanlikke õuduslugusid ning saavad sellest puhta esteetilise naudingu.

Trash
IMDB