Esimene maailmasõda värvifilmil ehk nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Tarkade Klubi nimelise ajakirjaga anti kaasa sehuke kinupilt. (Käesoleva eksemplari kaanepilt pisut teistsugune, a netist seda ei leia)

Korjasin töö juurest kaasa, et kodus vaatan (tööarvutile "unustas" itimees helikaardi draiveri installida, kui arvutit parandas).
Vaatasin.
Oli küll värvilisem, kui mustvalge.
Umbes nagu vildikatega koloreeritud mustvalgeseepiakarva pilt.
Poldki kõikse hullem.


Tervelt 3x47 minuti jagu kergelt koloreeritud (tänapäeva arvutitehnika võimalusi kasutades) dokumentaalkaadreid.
Sisu poolest sehuke klassikaline populaarteaduslik ülevaade, kus millelegi olulisele tähelepanu ei pöörata ning kogu kompott tehakse võimalikult lihtsalt söödavaks ja isegi mitte kõige arukamatele arusaadavaks.


Dokumentaalkaadrid, millele loetakse sujuvalt peale sõja kulgu käsitlevat jutukest vaheldusmi sõdurite kirjadega kodustele. Vahele näidatakse viimaseid elus olevaid veterane oma muljeid rääkimas ning ajaloolasi targutamas. Need veteranid (peamiselt sünniaastaga 1898) on täitsa mõnusa jutu ja äääägeda vanakooli hääldamise ja jutustamislaadiga (üks neist on ühe kõrvaga ka) ning nende teksti vürtsitavad leebed vandesõnad, mida tõlkida ei suvatseta.


Plaadi peal on kolm osa Katastroof, Tapatalgud kaevikutes ja Veri taevas.


I osa võtab kenaste kokku sõja eelloo, näitab kaadreid, mida näeb ka teistes osades ning räägib sõja algusest ja 1914. aasta läänerindel toimunust.


II osa 1915 - 1918 läänerinne - Verdun, Somme, Passchendaele, Cambrai ning kõik ülejäänu.
See on siis lisaks sõja kulgemisele ka näiteks relvastuse arengust, tunnelikaevajatest ja shell shockist ehk kontusioonist.


III osa on kõikse põnevam ja vähemalt minu jaoks harivam ning parema ülesehitusega. Nagu pealkirjastki aru on saada - lennuväest käib jutt. Kui 1903 vennad Wrightid meerikas oma lennukit katsetasid, siis 1914ks aastaks on need lennukid juba õõõõige pisut arenenumad, aga mitte palju. Püsivad vähemalt õhus. 17 aastat olnud aega areneneda. Aga ega neist suuremat tolku pole, kui luureandmete kogumine (saab fotosid teha ja puha), pomme ja kuulipildujaid ja muud kraami ei kannata lennusõidule kaasa tarida, sest lennuk muutuks liiga raskeks ega tõuseks õhku. No sehukestega alustati. Siis juba suudeti vähe paremaid ehitada, aga krt, kuulipildujatuli kipus oma propellerisse kinni jääma. No leiutas siis üks prantslane, et tiivikud kaetud metalliga. Raske kui kurjam, aga töötab. Sakslased saavad ainukese sehukese lennuki kätte, annavad Fokkeri kätte ja see meisterdab valmis lennumassina, mis hoiab lääneliitlasi hirmu all tervelt 19 kuud. Fokkeri needus. Aga egas britidki maga. Tulevad ise paremate masinatega turule, mis omakorda annab sakslastele tõukejõudu oma leiutajad tööle panna. Alguses kerged kuulipildujad lennukisse, siis juba pommid, mida saab alla visata. Siis juba terved pommituslennukite eskadronid. Tõlkes on jutt  mingitest "jasteritest" , tegelikult siis hoopis JG1 ehk jasta  ja  Flying circus.  Mainitakse ära nii Punane Parun von Richthofen oma 80se skooriga (selle vilmi järgi sai mehele saatuslikuks maapealse kuulipilduri täpne lask) kui Albert Ball, kes 21 aastasena hukkudes oli alla tulistanud 44 saksa lennukit. Keskmine piloodi eluiga oli vaid 11 päeva. Ning kui ma õigesti aru sain, siis polnud lenduritel õigust langevarju kasutada. Selle õiguse said 1916. a endale hoopis balloonatics ehk õhupallide/väiksemat sorti tseppeliinidega mere kohal vaatlusreide tegevad mehed. Kuna sakslased allveelaevadega palju kurja tegid, siis leiutati algse vahendina sehuke viis neid kontrolli all hoida. Aga samal ajal tegeleti hoolsalt selliste lennukite välja töötamisega, mis mere peal lendaks. Küll sehukesed eksemplarid, mis tõsteti laeva pealt kraanaga merre, need siis sealt startisid (puust ujukid olid külge pandud ja puha, et see massin ikka vee peal seisaks) ja reisilt tagasi tulles tõsteti kraanaga jälle laevale (nendega sai lennata ainult apsaluutselt tuulevaiksel ja peegelsiledal merel), küll sehukesed, mis said pisikese hoovõturaja kahurite peale moodustatud plankteest. 1917. aastaks oli valmis ehitatud esimene lennukikandja HMS Furious ning augustis toimus esimene õnnelik lennuki maandumine sellele.


Kergelt peatutakse ka esimestel linnade ja tsiviilelanike pommitamisel - 1915. aasta jaanuaris pommitavad sakslased tsepeliinide pealt Norwalki (Norfolki siis) ja mais Londonit. Kui 1917 sakslased Gotheri nimelise pommituslennuki valmis ehitavad ja nendega Belgiast startides Inglismaad pommitama asuvad, siis lisaks segadusele ja paanikale pannakse alus ka linnades asuvale õhutõrjele kui sellisele.


***


Keik ju kena, jutt kulgeb sujuvalt ja veteranid sügavad nina ja üritavad lauseid moodustada, aga erinevatest lahingutest ja olukordadest rääkides jooksevad taustal ikka samad juba nähtud kaadrid. Ei kurda, aga hakkab silma, kui juba komandat-neljandat korda erinevates kohtades needsamad mehed neidsamu mürske sellesama apastraadiga lasevad vai oma materjaali pori seest välja sikutavad. Ja ühe ning sama traadi/kaabli alt ronisid suisa 6 korda läbi.


Aga mille kallal tahaks kohe irmsaste norida - no krt, see mees, kes supakad tegi... Kas tõesti ei old aega üle lugeda, et välja korjata elementaarsed trükivead? Tähed puudu ja üle, lause ilmselgelt otse angliisist tõlgitud (google translate abiga?) ning poole peal kaob ära nii mõte kui sisu... N: "Somme lahing oli traumeeris nii britte kui sakslasi".  Kui angliisist aru ei saaks, siis ei saaks suurest osast vilmist vist ka pihta. Erich von Falkenhaynist saab märkamatult ja järjestikku  Falkenhaym, Falkenhym, Falkenheyn.


Sisulistest tõlkevigadest ei hakka rääkimagi, neid leidub pea iga vilmi tiitrites. Koolis õpetatud Ypresi asemel tõlkesse pandud Ieper pani google huugama, et mesmes (eks ise loll, et sellist nimekuju kuulnud polnud), samas kogu ülejäänud vilmi jooksul oli tõlkija ikkagi koolis õpetet'  nimekuju kasutanud. Norfolkist sai märkamatult Norwalk, ankle  on nüüdsest oopis põlv jne. Hindendburgi (Siegfriedi) liin oli 4 miili sügav? See on siis 6,436 km? Andis alles kaevata. Seepärast see sõjategevus seal toppaski ja liin ei liikunu, et mehed alguses kaevasid nigu ullud ja pärast ei saand kaevikutest välja?


Vaatasin huviga ja õdak sai sisustatud. Koolis ammu aegu tagasi õpitu meelde tuletatud. Kasud sees igal juhul. 

IMDB


Esimesele 2 osale annaks ehk nibin-nabin 6 (liiga ülevaatlik ning keskendub siiski pigem ühele vaenupoolele), III osa nurub 8t, kokku 7?
7/10
Pilte ka:

Franz Ferdinand ja Sophie vahetult enne teist ja seekord siis õnnestunud atendaati. 

Nikolai II perega patseerimas

Trööstitu elu Vene tsaaririigis

Sakslased tungivad läände

Viimane saak

Marne jõe ületamine

Pariis - Galieni tuleb geniaalsele ideele võtta sõjaväe lahinguväljale transportimiseks kasutusele kõik linna taksod

Pealtnäha võimas ja võitmatu Vene tsaaririigi armee

Esimene tank...

...ja esimene gaasimaskilaadne toode

Punane Parun isiklikult

"Kui keegi ütleb, et ta läks rünnakule tundmata hirmu, siis on ta lihtsalt üks neetud valetaja". 

Harry Patch (s. 1898)

Vampiirid ilma sädeluse ja jõllitamiseta.

Ma olen maandunud vähem kui üks postitus kuus liigasse.
Piinlik.
Väga piinlik.
Varsti visatakse mind Tarbatu vilmiblogardite klikist välja...
Ja kedagi ei koti, et ma ju ei ole peaaegu ühtegi vilmi vaadanud.
No tegelikult olen.
Vaatasin seda vilmi eila, kuidas Percy Jackson varastatud välgu Zeusile tagasi peab tooma.
Aga see ei old üldse sehuke vilm, mille kohta midagi öelda oleks.
3 punnine ehk.
Sisu oli nõrk. Visuaale ehk oleks old, kui oleks kinos vaadand, aga seal oleks old oht magama jääda.
Igavusest.
Kodus vaadates sai lemmiklooma silitada ja suitsupause teha ja niisama juttu ajada ja veel suitsupause teha ja vahepeal poest apelsinimahla tuua...

Aga muidu olen ma paari viimase nädala jooksul vaadanud ühte sarja.
Lubate, et ei hakka naerma?
Lubate?
Sarja nimi on "The vampire diaries" ja selle 14 osa on vaadatud, 16s osa vist anti alles eetirsse.

Sisu?
No klassikaline mäng teemal väikelinna keskkooli neiu ja vampiirist kutt ja nende pidev soigumine teemal - kas sa armastad mind ma lähen minema et sul parem oleks ära mine ära pläägupläägu pläägu.
Aga seda halamist on seal vilmis vähe.
Peategelasest vampiir ei ole üldse mitte jõllitusvampiir ning mis kõikse olulisem - ta ei sädele päikse käes. Mõtteid ei suuda ka lugeda. Ja metsas jahil käimist ei näita. Näoplaanilt on tüüp kah õige pisut viisakama välimusega, kui see kole mees sealt Videviku saagast. Saab päeval õues käia, sest tal on miskine maagiline sõrmus. Ja tal on äge vend. Sehuke klassikaline bäd boi. Suur osa intriigi sealt tulebki. Intriige on seal vilmis üldse ohtrasti. Kätshi ja vereimemist ja vampiiride teivastamist ja nõidumist ja ärakuivand vampiiride elluäratamist ja üldse igast oodatud ja ootamatuid süžeekäänakuid ja klišeesid.
Minu meelest täitsa tore õhtune vaatamine.
No ja see vend... see on äge!!!
Aa, peaaegu oleks unustanud - hinde pean ju ka panema.
Panen 7/10 Peamiselt intriigide eest ja see ägedate silmadega paha vend mulle ka meeldib ;)
IMDB http://www.imdb.com/title/tt1405406/
Panen mõne pildilaksu teile ka...

Kompott kolmest viljast ehk näpuotsaga keskealisi mehi, transseksuaale ja zombisid

Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma vahepeal apsaluutselt üldse pole kinupilte vaadanud.
Olen ikka.
A mul pole old jaksu ja tahtmist neist kirjutada.
Et seda kirjutiste põuda siin vähegi leevendada ja vähemalt püüda olla natukenegi vilmiblogerd, siis teen sehukese ammutuntud ja paljukasutet tüki, et kirjutan mõnest neist korraga.
Hoiatan ette.
Valimis on veider kopott.
Suvalises järjekorras.

Kinupilt nr 1

Kõiksepealt ehk see pisike fakt, et ega see PÖFF minustki päris tühjalt mööda ei läinud. Vedasin oma vanad kondid kohalikku kultuuriasutisse ja vaatasin, kuidas vormitud 40+ Rootsi kunnid kujundujumisega tegelema hakkasid. "Allt flyter" ehk maakeeli "Mehed ujumistrikoodes".

Rootsi, 2008
Täitsa tore ja pretensioonitu vaatamine oli. Valged keskealised peamiselt heteroseksuaalsed mehed, kes mõned korrad nädalas saalibändit käivad mängimas, visatakse võimlast välja. Sel ilmselgel ja lihtsal ning loogilisel põhjusel, et nad on valged keskealised heteroseksuaalsed mehed. Juhuslikult saavad neist aga hoopis kujundujujad, kelle eesmärk jõuda meeste kujundujumise meistrivõistlustele Berliinis. Tüüpiline põhjamaade vilm - pisut huumorit, pisut suhtedraamat, pisut sotsiaalkriitikat, pisut põhjamaist kaamost, pisut .. pisut... pisut... kõike. Nii pretensioonitu vilm, et ei oska kohe mitte midagi kosta. A hinne: 7/10
Teised ütlesid nii: Mnjah. Ma tean küll, et nii mõnigi ütles, a ma ei viitsi põhjalikku otsingut teha, hea et postitusegagi hakkama saan :)
Vaadake treilerit, kes veel ei ole vilmi näind:



Kinupilt nr 2
Hedwig And The Angry Inch
Meerika, 2001
IMDB

Vat see oli üks veider vilm. Ja mitte halvas mõttes.
Hedwig sündis Ida-Berliinis poisina. Kasvatas teda ainult tema veidrikust ema, kes vabatahtlikult just sinnapoole müüri oli elama asunud. Poiss kuulas peadpidi praeahjus olles välismaiseid raadiojaamu ning oli üldse kuidagi teistsugune. Eks üheks põhjuseks ka lapsena läbi elatud pedofiiliajuhtum. 1980date lõpul päevitab noormees ühel kenal suisel päeval alasti kuskil junkyardis ning talle juhtub peale üks neegrist USA sõjaväelane, kena lenks ees ja muskel punnis. Meelitab poisi kummikommidega ära ja lubab tüübile elamisluba meerikasse. Selle asja juures on ainult üks aga. Tüübi ema annab kutile oma passi, kuid noormees peab läbi tegema pisikese operatsiooni, sest immigratsiooniametnikke niisama naljalt ära ei peta. Tehaksegi pisike lõikus ja kas järgi jääb mehetunnustest siis vihane toll vai mitte, ega ei saandki täpselt aru. Nüüdseks juba mittevägamees abiellub oma punnis ja ninaaluste lenksudega neegrionuga ning reisib turvaliselt oma unistuste maale. Vastne abikaas sätib oma kauni kaasa treilerisse elama ning leffitab aidaa, endal miskine teine kutt käevangus. Muserdatud ja õnnetu Hedwig aga näeb telekast, kuidas langeb Berliini müür. Oli seda jama siis tarvis. Muusikaliste ambitsioonidega Hedwig proovib erinevate inimestega koos bändi teha ning lõpuks meelitab ära naabripoisi, õpetab ta pilli mängima.  Naabripoiss pätsab oma mentori ja õpetaja loodud laulud ning saab superstaariks, vaene Hedwig aga püüab idioodi järjekindlusega tema kontserttuuride külje all oma bändi "Hedwig and The Angry Inch" esinemisi korraldada ning pressile selgeks teha, et tüübi lauldavad lood on tegelikult hoopis tema kirjutet.
Kogu seda juttu esitletakse peamiselt laulunumbrite ja animejupikestega, kusjuures täitsa ägeda muusika saatel. Ma ei tea miks, aga see lugu läks mulle korda. Tragikoomiline ja jabur.
Ja hindeks saab 8/10.
Treiler sinutorus:


Kinupilt nr 3
Zombieland
Meerika, 2009

Ühel miskisel õdakul vaatasin ülalmainit mitteeritišedöövrit.
Sisukokkuvõtet ei hakka kribama, pole eriti midagi öeldagi.
Woody oli huvitav valik, mängis täitsa toredasti, too lokkispäine sell oli just täpselt nii naiivne ja arulage, nagu olema pidi ja need kaks tšikki... No nagu meerika vilmide tšikid ikka.
Olgu, ma ei tee meerika kinu maha, lihtsalt suht ootuspärane ja etteaimatav oli.
Ei olnud läbinisti halb vilm, täitsa tore oli. See alguse lidumine ja tiirite ilmumine, erinevad ellujäämisreeglid, kuidas zombidega kohtudes ellu jääda, erinevad relvad ja viisid, kuidas neid loojakarja saata ning muidugi ööbimine tuntud staari villas. Kui kogu vilm olekski old äkšon mitte suuremat sorti mula ajamine, siis oleks see vilm mulle rohkem meeldinud. Aga teravmeelne lähenemine ning mõned taibukad momendid kaaluvad nibin-nabin üles selle mõttetu pläägutamise ning vilmi lõpuosas olnud täiesti ebaloogilise käitumise.
Ma iga kord mõtlen, miks meerika "õudukates" naispeategelased nii krdima loogikavabad ja ajudeta tibid peavad olema. Täitsa tigedaks ajab. No miks ometi...
A ok.
Saab 7/10
IMDB
Teised ka vaatasid: Paawo, Zinera. Rohkem ei viitsind otsida.
Treiler sinutorus:
http://www.youtube.com/watch?v=071KqJu7WVo

Päikesepaistelise oru serenaad

Eelmisel nädalal tuli ühe sõbraga swingist juttu. Sorisin sinutorus ja panin mitmeks ööpäevaks mängima ühe oma lemmiknetiraadiotest - Radio Dismuke, mis mängib eranditult ja ainult  1920.-1930.hitte.

No ja sealt sinutorust siis surkisin siit ja sealt oma lemmikuid ning kuskilt hakkas silma, et Glen Miller ja film Sun Valley Serenade. Muidugi olin ma seda filmi aastate eest kordi mitmeid näinud, aga nagu juba öeldud, see oli aastate eest. Panin siis kõikvõimsa interneeduse torud mühisema ja õige pea kohal see oligi.

Väljas sadas paksu lund, toas oli mõnus ja soe, peesitasin teetass pihus oma tugitoolis  ja nautisin 1941. aasta pretensioonitut filmikest. Et natuke nagu muusikafilm ja natuke nagu komöödia ja natuke nagu romantika ja...

Nii, nagu tol ajal tehti.

Filmis Glen Milleri Orkestri tuntumad palad: Little Brown Bug, Chattanooga Choo Choo, In The Mood, Moonlight Serenade...

Millest üldse jutt?

Üks mitte eriti tuntud tantsuorkester saab lepingu, et saata tuntud lauljannat tema plaadil ning esinemistel Sun Valley's. Bändi klaverdaja hakkab daamiga liini ajama, kuid kuna Euroopas käib parasjagu sõda, siis head ja veel paremad meeriklased pakuvad sõjapõgenikele varjupaika. Ning too klaverdaja saab enda hoolitsuse alla Norrast pärit tüdruku. Mitte küll sehukese meetripikkuse (nagu oodatud) vaid ehk pisut üle pooleteistmeetri pikkuse,  laia naeratusega sportliku noore ja suisa abiellumistuhinas näitsiku. Bänd sõidab Sun Valleysse ning tibi munsterdab ennast kaasa, sest tal on kindel plaan klaverdaja õnge võtta. Pisut slaalomit ja pisut muusikat ja tantsu ja iluuisutamist, ning ongi mees võrku püütud ning suure viha ja pettumusega jalga lasknud tuntud lauljanna asemel astutakse üles iluuisutamisrevüüga.

Kõik.

Rohke muusika ning väikese romanssi kõrval on ka paar koomilisemat tegelast. Aga need naljadki on sellised leebed.

Kokkuvõtteks - 7/10. Sobilik jõulude ja uue aasta vahelisel ajal naisukesega vaadata. Sel ajal, kui eranditult kõik telekanalid superjubedaid üksikodus3sid ja muid õudusi näitavad. Vai 1. jaanuari kohustuliku titaaniku asemel.

IMDB

Wikipedia

Aga kui osatäitjatest rääkida, siis Sonia Henie oli tolle aja tuntuim iluuisutaja, suurim staar, enne kui tuli Katarina Witt ja hakati tegema noid topeltaksleid ja muidu suuremat sorti vigureid. Ta oli kolmekordne olümpiavõitja, 10-kordne maailma meister, 6-kordne Euroopa meister. Ning näitleja. Kas ka sellel alal parim, hmm, võib olla mitte, aga täiesti talutav. Praegusel ajal võib valgel ekraanil palju andetumaid staarikesi kohata.

Glenn Miller aga oli swingi ajastul üks müüdumaid muusikuid (koos oma orkestriga). Suuremad hitid loetlesin eespool.