Teen nii, et ei loe mitte ühtegi taustsüsteemi ja lisamaterjali pakkuvat veebilehte.
Sest seal on kõik suurt tarkust ja tõlgendusi ja krt teab mida täis.
Kirjutan nagu lihtsalt filmist.
Kuigi saan praegu aru, et Argento filmidest ei saa kirjutada kui lihtsalt filmidest.
Igastahes.
Oli töö juures sitt päev.
Olin tige nagu herilane kogu selle raatuses valitseva kliki peale, kes sunnib mind palgata puhkust võtma, kui ise sugugi kokku ei hoia.
Jupp aega mõtlesin, et kas keeran magama ära, loen raamatut või vaatan mõnd kinupilti.
Nu ja siis võtsin juhusliku Argento.
Ja üldse ei kahetse.
Mitte, et ma enam tige poleks.
Või väsinud.
Või tüdinud.
Olen küll.
A kuidagi... lahutas mu meelt see film.
Mis fännide jaoks ehk kõlab kui pühaduse teotus.
Igastahes.
Suurepärane film.
"Opera"
Itaalia
1987
Dario Argento
Kõigepealt jäi silma see hüplev kaamera, alguses isegi pisut häiris, kuid pärast hakkas täitsa meeldima.
Veidralt kuidagi käpuli kaperdava inimese vaatenurgast olid need hiilimisstseenid...
Värvid. Palju palju palju värve.
Ja valgust ja varju.
Muusika.
Ma olen äärmiselt ooperisõbralik inimene.
Minu kui diletandi seisukoht, et väägagi kena "Macbethi" esitus.
Esialgu üllatav, kuid pärast täitsa nauditav oli ka see hevimetalkäisinsital muusika sinna vahele.
Sobis.
Äärmiselt hästi sobis.
Need pläägutavad ja vadistavad itaallased oleks mu isa vist hulluks ajanud (tal on komme meid itaallasteks sõimata, kui kogu vahmiil koos on ja kõik kõigiga kõigest ja korraga rääkida üritavad).
Linnud.
Rongad.
Ooperilaval.
Etenduse ajal.
Krääksumas.
Aariale kaasa ja vahele.
Kostüümid.
See lavakujundus.
SUPER!
Ja mis kõige olulisem - pinge.
Kohe algusest peale.
Et ei olnud nagu selles Miike filmis, mida vaatasin, et sissejuhatus on suurem osa filmist ja alles lõppu on natuke nagu moepärast pisut võdinamaterjali lisatud.
Hoopiski mitte.
Kui kaamera näitab õmblejannat, kleiti ja sellel olevaid ilukivikesi.
Küll suuremas, küll lähemas plaanis.
Õmblejannat, käes vaibanuga, neid kivikesi sealt eemaldamas.
Kohekohekohe juhtub midagi jubedat.
Sa tead, et juhtub.
No särinat on isegi kuulda.
Suurest pingest.
Ja...
Ei hakka spoilima.
Tegelikult olen ma ikkagist naisteraffas...
Mulle väga ei meeldi vaadata neid kohti, kus kedagi katki lõigatakse.
Veristatakse.
Lõigutakse.
No et ei kleepu nimapidi vastu ekraani ja ei unista, et saaks oh saaks ka lõhna tunda.
Ses mõttes on Argento minu jaoks veel suht talutav.
Kuidagi täpselt selle piiri peal.
Piiri peal, millest edasi ma ei tea veel, kas tahaks minna.
A noh.. ma olen kindel, et kui ma juba Argento leidsin, siis saan ma igaseid soovitusi, mida järgmiseks ette võtta.
Häirib mind pea kõigi "õudukate" või noh - närvikõdi- filmide juures see tegelaste äärmine ebaloogilisus.
Täiesti jabur ebaloogilisus.
Aga see vist on žanrile omane ja vältimatu.
Ei saa ju teha kinupilti, kui killeril ei ole kedagi killida, sest ta lihtsalt ei saa kedagi kätte.
Või isegi saab, aga mitte nii kenaste ja pingetkruvivalt, et seda huvitav vaadata oleks.
Eks oma osa mängib ka see, et vaataja saab ennast lohutada ja arvata, et "aga mina küll nii loll ei ole".
Kuigi tegelikult ju kipub nii olema, et on.
Me kõik oleme.
Kas just samas olukorras sama nõmedalt ebaloogilised, aga ikkagi.
Enamik inimesi minetab pingeolukorras (ja ma ei pea silmas seda, kui keegi sind verise noaga taga ajab) igasuguse loogika.
Õnneks mitte kõik.
Igasuguse loogika on kaotanud ka minu jutuke.
Tundub mulle.
Seepärast panen hinde.
10/10
Ja teie vaadake pilte!
Aga kuidas nende sopranitega siis on - on kõikse aeg kiimas nii mis hirmus?
