Oh, You are so noble, kiss me!: Deemonitapja

Ostsin miskine aeg tagasi 8 kroonise kinupildi.

2003

Autoriks James Cotten, suht noor mees, kelle portfellis ka sellised šedöövrid nagu "Sugar Creek" ja "Resurrection County". Ja nagu Tarantino, on ta ise ka episoodilises osas (flashbackides see kuri preester, kes kerko ukse pääl näppu viibutab)

Millest siis film räägib?

Nii, nagu ma alati pean peenikest naeru, kui loen raamatute tagakaanelt sisukokkuvõtteid, meeldivad mulle ka odavate plaatide samalaadsed jutukesed. Ja nagu ka raamatutel, on siingi suht-koht puusse pandud (või noh - asja ägedamaks haibitud, kui see väärt on). A vähemalt kiil- ja põimlauseid oskab see kirjutaja küll täitsa kenaste komandada (komadega varustada).

Siin siis tagakaane tekst:

Karistuseks saavad teismelised Alicia, Tyson ja nende sõbrad pealtnäha süütu ülesande - teha korda vana maja, kuid nad ei kahtlusta, et nende juhendajal, püha isa Patriciol, on hoopis teised plaanid. Kaks sajandit tagasi selles sünges kohas kummardasid litsid asteekide jumalanna Chalchjuhtlicue poole, tuues talle oma kliente ohvriteks. Sellest ajast on nendes seinades varjanud end ennenägematu kurjus ja kõiki, kes elasid seal, tabas verise jumalanna viha. Nüüd, Surnute päeva eel, on fanaatiline vaimulik võtnud kohustuseks puhastada maja vanast needusest. Alicia, patuste paganate järeltulija, suudab võidelda kõikvõimsa deemonite valitsejannaga, kui maja keldris avanevad väravad surnute maailma...

Kui alustasin tagakaane jutukese maha tegemisega, siis teine asi, mis koera hänna allagi ei kõlba, on supakad. Ma ei kujuta ette, kes neid teevad? Iseõppinud keeleoskamatud inimesed? Google translatori abiga? Naerma ajab suisa.

Suht filmi alguses tutvustatakse tegelasi:

Claudia - The Bitch - tõlge: lits

Phillip - The Punk - nolk

Tamara - Bitch's Friend - litsi sõber

Tyson - The Brotha - vennas

Alicia - Goth - goot

Tõlkealased meistriteosed. Üldse on tõlkijale hirmsasti meelepärane sõna - lits. No mis ma vingun. Ilus maakeelne sõna ju. A nii krdi veidralt kõlab sellises kontekstis.

Igaseid asju hakkas veel silma. Ebaloogilisi.

Näiteks on mainit' haiglahoone olnud kasutusel aastatel 1957-1958. Ja noortel pole sealt muud koristada, kui nutsakusse pressitud suht värske välimusega ajalehti. Magamistubades värv koorub seina pealt, samas duširuumides on heledad ja puhtad plaadid ja vann on lumivalge. Tulemasin annab samapalju valgust, kui korralik prože mõõtu taskulamp. Väljas on öö, aga koridoriakendest paistab valgust sisse nagu keskpäeval.

Ei ole vist tarvis ära märkida, et nagu alati, on kellelgi vaja üksipäini kuhugi nuuskima minna ja lõpp on täiesti ette aimatav. Sisu tutvustusest jääb mulje, et käima hakkab suuremat sorti äkshon, aga tegelikult.... üle poole filmi on sissejuhatus, mille täidavad "nolgi" ja "vennase" vahelised lamedad naljad, üks korralik alastistseen, kiire ja suht siivsalt ülesfilmitud kepp ja kohustuslikud õudusstseenid, kus hirmujudinaid tekitava muusika saatel midagi nagu näha oleks.

(Miks see nii on, et kui pimedas keegi nurga tagant välja kargab, siis peab muusikas olema "pauk" - see pauk paneb võpatama, pilt kui selline on ju suht suva. Ma kujutan ette, et ilma helita võiks suisa magama jääda).

No ja siis see pealkirjas mainitud deemonite tapja - nii äge, et suisa 7 minutit ta ekraaniaega saab. Või umbes nii.

Eriefektid... mnjaa. Tegemist madalaeelarvelise filmiga, seega. Vaadake ise :)

Samas - see ei olnudki NII sitt film, kui oleks võinud arvata. Ses mõttes, et on ju palju nõmedamaid. Ma annaks suisa ..5 /10

Ei old päris raisatud aeg ja sisuliin oleks tegelt täitsa tore old, kui see lõpuosa oleks paremini tehtud olnud ja eelneva arvelt ka pikem. A samas oli seal helgeid momente ja täitsa ägedaid kaadreid. Pisut laene siit ja sealt ning kogenud b-kat õdukavaatajale ehk ka päris mitu äratundmishetke.

Lisaks siis natuke illustreerivat materjali.