Django
Itaalia, Hispaania
1966
Palgata puhkus.
Mis mul muud teha, kui päevad läbi kinupilte vaadata.
Django, japside versioon sellest ehk Sukiyaki Western Django(9/10), The Prestige (10/10), Fantastic Planet (8/10) ja mingine eriti jabur ja nõme meerika paroodia, mida korterinaabrile soovitati ning mis kummagi meelest vaadata ei sündinud (Hilisem täpsustus - Dance Flick). Sõbralik soovitus - seda viimast ärge küll KUNAGI katsuge, see on ... kirjeldamatult halb kinupilt (1/10).
Aga kirjutan aint käesolevast vilmist.
Ma kujutan ette, et suurem osa vilmisõpru on näinud vähemalt ühte versiooni sellest, kuidas vesterni peategelane kirstu järgi lohistab. Neid erinevaid riimeike, paroodiaid ning niisama töötlusi on minu meelest tohutult. Esimesena tuli kohe meelde näiteks miskine meerika komöödia, a praegu sugugi ei leia, et mis tuu täpsemalt oli. Peategelaseks paks sigariga mees ning kilu blond tüüp teda assisteerimas. Suht tuntud näitlejad mõlemad. Kuskil 80-test ehk.
Igastahes.
Kõnnib mees pika mantli leffides läbi porise tühermaa, kaabu silmini ning kirst taga pori sisse vagusid kündmas.
Mitte lihtsalt mees.
Salapärane mees.
Müstiline mees.
Porine mees.
Mees, kellel on eesmärk.
Ning raudsed närvid.
Ja lihtsalt suuurepärane relvakäsitlemisoskus.
Autloo.
Hei, sina! Seisa! Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja? No oota! Seisa!
Ei julge seda tema käest eriti keegi küsida.
A kes küsikski. Tühermaa ju. Miskised üksikud linnud laperdavad ringi ja...
No tegelikult on ka inimesi.
Hoogsalt sado-masoga tegelemas.
Aga ega neil seda pidu pikalt pole.
Huvitav, kas ka selle kinupildi kohta käivad legendid ja mõistujutud, et mida sümboliseerib see kirstu järel lohistamine? See kohutav hulk pori? See sild sääl vesiliivaaugu juures? Kindlasti on. A mind ei huvita :D
Jõudu külamees! Meil on hobuseid tarvis. Võtke, kui vaja. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine! Ei tea, kumb? Mul poleks midagi selle vastu, kui saaks tüdrukuga pisut püherdada! Ära loll ole, külamees! Anna tüdruk siia, me laseme sul eluga minna.
Porine ja trööstitu. Viimati nägin ma nii palju pori siis, kui viiendas klassis kästi kunstiõpetuse tunnis sügist kardulapõldu joonistada. Või noh. Värvida (sest seda guaššidega plötserdamist ma maalimiseks nimetada küll ei raatsi). Igastahes minu pilt oli põmst üks suur sama karva latakas, kus peal pisike sinine müstiline objekt (bellaruss, mis teie siis arvasite), miskiseid kollasemat karva täpikesi ja üks õnnetu kükitav olend all paremas nurgas, punase baretiga. Aga aitab küll minu kunstilistest saavutustest. Tagasi kinupildi juurde.
Ma ei mäleta, et mõnes teises vilmis oleks üks meerika väikelinn nii üksildane ja kõle ja porine olnud. No ei saa ma sellest porist üle ega ümber. Isegi, kui on old vähe porisem, siis on linnaelanikud ikkagi omanud müstilist võimet käia paari sentimeeri kõrgusel porist. Ei ole täheldanud mudaseid riideid, saapaid... Kõigil ikka sehuke puhas vorm seljas ja käed pestud. Äärmisel juhul on väga ilmselgelt näpuga otsaette kaks triipu veetud (seda tavaliselt peale suuremat sorti pori sees madistamist). A vat selles kinupildis on kõik autentne. Võtteplatsi koristamise ja riiete pesemise ja muu sehukese eest vastutajad pidid selle vilmi tegemise eest kõva papi kokku rullima.
Kärna-Ärni tõmbas viulist paremaid viisikesi välja. Sümpaatne oli see kõrtsmik. Sehuke rahulik ja pretensioonitu. Kui vaja sidus verise näpu kinni, kui vaja, kaevas haudu. No tahtis kõigiga hästi läbi saada. (Asi, mis mulle päris inimeste juures tegelikult apsaluutselt ei meeldi).
Jäjähh, need sinised silmad sealt kaabu alt piilumas panid kiiremini põksuma paljude 60te naiste südamed. Õnneks pole tüübil selles kinupildis jubedaid vuntsituuste nina alla kleebitud. A tekst veeres küll nagu publikum oleks vaegkuuljad. A-a-a-aeglaselt ja i g a s õ n a r õ h u t a d e s. Apsaluutselt ilma igasuguste emotsioonideta. Nagu Stallone oma parimatel hetkedel. 
Kõrtsilibud olid täitsa toredad. Nagu tolle aja vilmidele kombeks - mitte enam esimeses nooruses ja rohke krohvikorra all. A uhketes kostüümides (no selgus, et ühel neist on kapis samasugune, kui teisel samal ajal seljas, a ju siis käisid ühe ja sama rätsepa juures). 
Laipade arv vilmis kokku - 138. Need punaste sallidega tüübid on kenaste nigu kardulased pori sees. Ole aint mees ja nopi üles. Aint et sellest ei saand aru, kuda see kõrtsmik nii palju haudasid jaksas muu töö kõrvalt kaevata. Vai aeti kõik ühte auku...
I sure never thought I'd end up grave-digging and not even getting paid for it, either. Anyhow, it's better to be above ground doing that than below ground doing nothing.
(Krdima hea repliik)
Tulevad! Tulevad! ÄÄÄÄÄ!!!!
Vaatajatele ka pisut ekstreemsemat silmailu - ehk suht äge mudamaadlus kolme näitsiku vahel. Suht naturaalne naistekätš - et jalaga tagumikku ja küüned silma ja palju juustest sakutamist. Ikka parem ja autentsem, kui miskiste wrestlingu vai idamaiste võitluskunstide mõjutustega samalaadsed stseenid nii mõneski teises vilmis. 
Sa oled mulle lapsest saadik vastik. Igal pool oled sa mul risti jalus. Aüh!! Ähh.. ähh! Mis on see sinu suureline vabadus? Ükski koer ei nuta sinusuguse hulguse järele!Miskipärast tekkis mul sehuke haige seos või võrdlusmoment Viimse reliikviaga juba suht filmi alguses. Vastavad repliigid jooksid peas.
(VR tekstilist osa saad lugeda siit)
Aga TEGELIKULT oli see film äärmiselt hea ilma nende jaburate paralleelidetagi.
Ei jää mul muud üle, kui taaskord 10/10 anda.
Aga see on nüüd küll, et mina ep mette aru saa, kuidas te, tüübid, kes te vaatate filme ridamisi üksteise otsa, suudate neist ka kirjutada? Kuna mina seda Djangot praeguse seisuga pühapäeval vaatasin ning peale seda portsu muid asju olen kaenud, ei mäleta sugugi enam neid emotsioone ja parimad mõtted on kõik aegade hämarusse kadunud... Retsept teile!
Aga lõppu kuulake suurepärast teemalugu
