MAU! MAU! - The Deer Hunter

Rasked ajad, taaskord kärbiti palka, vaja lisatööd teha, et jõuaks suitsu lauale osta (söömisest loobun).
Tegin pühapäeval kuni südaööni tööd, siis leidsin, et on tarvis lõõgastuda.
Otsustasin alustada oma sünniaasta filmide vaatamise projektiga, mida siin mingi aeg varem välja pröökasin.
Ja kuna herr Xipe esialgu arvas, et ehh mis, naised ju sõjavilme ei vaata ja... selline käitumine on nagu minule punast rätikut näidata vai näpuga viibata.
Loomulikult oli nimekirjas tänu sellele esinumbriks
"The Deer Hunter".
Meerika, 1978

Lõõgastuseks seda elamust küll nimetada ei saa.
3 tundi pikk masendav ja ääääretult hea kinupilt
Kui aus olla, siis ma isegi ei oska midagi öelda või kuskilt alustada.

Vilm  räägib Pennsylvania  Clairton´i nimelises väikelinnas elavast kuuest sõbrast, kellest enamik töötab kohalikus metallitööstuses. Osad meestest on vene (?) immigrantide järeltulijad. Käivad tehases tööl, higistavad, rabelevad, siis istuvad kohaliku lokaalis, joovad, mängivad piljardit ning käivad hirvejahis.
Tavalised lihtsad töölised.

Robert De Niro, Christopher Walken, John Cazale (kes filmimise ajal vähki suremas oli ning suht ruttu peale seda ka suri), John Savage, George Dzundza ja Chuck Aspegren (kelle ainus filmiroll see on ning kes oli ka päriselus terasetööstustööline). Ja Meryl Streep.

Kolm neist peavad lähiajal minema Vietnamisse võitlema  ning ärasaatmispidu ühildatakse sujuvalt ka ühe tulevase sõduri pulmadega. Või siis vastupidi. Kinupildi esimene osa ongi suurejoonelisele pulmapeole pühendatud. Laulatus vene-õigeusu kirikus ning uhke prjaasdnik sellele otsa.

Suur osa maamuškaid ongi vist vene päritolu, sest keel kõlab suht autentsena. Papp, kes pruutpaari laulatab, olevat olnudki päris papp. Na zdarovje kõlab vilmis väga tihti, lauldakse isegi Katjuušat. Veidrad pulmatantsud, kisa, kära, möllu ning nagu vene pulmale kohane, ei jää ka kerge kätš tulemata. Ja kange käraka peale ei nuusutatud peale kuuekäist vaid rüübati õlut. Nagu naaberrahvale kohane. Keegi kena inime võiks nüüd selle viinapeale õlle joomisega seonduva vanaraffatarkuse mulle meelde tuletada. Nuputasin ja nuputasin, aga nääd, ei tuld meelde.

Siis hirvejaht. Ja juba ongi Vietnam. See osa vilmist on tõepoolest üks masendavamaid ja ehk seega ka reaalsemaid kujutlusi tollest sõjast. Tegelikku sõjategevust ju peaaegu, et ei näidata. Aga tekivad seosed kõigi teiste tollest afäärist pajatavate kinupiltidega, taustsüsteem on ju olemas. Ülimalt vägivaldset meelelahutust otsivaid värdjalikke sõdureid on ehk igast raffusest (kuigi selle vilmi järgi jääb vietnami kohalikest küll mulje kui milleski väga võõrast, haiglasest ja elajalikust).  Viimased evakueerumislennud Saigonist ja see tohutu möll seal on kajastatud mõnes teises vilmis põhjalikumalt (ajakirjanikud Saigonis, mis selle vilmi nimi küll võis olla, täitsa hea vilm oli).

Ei taha spoilerdada, seega ei taha sisust eriti edasi rääkida...

Tumedad toonid, masendav väikelinn, veel masendavam Vietnam, veel kordi masendavam veteranide haigla, masendav masendav masendav. Ja samas nii krdi mõjuv. Oli kohti, mis mulle väga meeldisid (kui Michael oma motellitoas nagu puuris loom kükkab ja ei oska olla). Oli kohti, mis ajasid närvi (see krdi hümni laulmine - samas nii nii nii väga irooniline).

Kusjuures - suurem osa vilmist olin ma kindel, et Michael on gei ning piilub hoopis Nicki ning ei hooli naissoost karvavõrdki (huvitav, kas seoses selle suure hulga geitemaatiliste vilmidega, mida viimasel ajal vaadanud olen).

Kinupilt sai terve hunniku Oscareid.
Ja mina panen, peale pisukest järelemõtlemist, 10/10

Teised blogardid on öelnud:
Soprano arvas nii...

MAU!

*****
Öösel nägin selle pulli peale veidrat und.
Kah nagu vilm.
Dresdeni pommitamisest.
Midagi sehukest, et tegelikult ei plaanitudki seda linna pommitada, aga miskised noored kinnikukkunud saksa luurajad vai sõdurid pandi vägisi lennukitesse ja sunniti karistuseks vai eriti filigraanse piinamisvõttena seda tegema.
Kogu see lugu oli suur saladus.
Mida siis hiljem (samas nagu ka samal ajal) nii meerika ajakirjanikud kui saksa luurajad üritasid välja nuhkida.
Pikk, keeruline, traagiline, samas kergete huumorimomentidega uni oli.
Aga nagu ikka - pole kõik ju meeles, kui üles ärkad.
Ei teagi, millest sehukesed seosed...
A juba mitmeid öid näen igast ikaldusi unes.