pühapäev, 2. august 2009

Gäng-bäng

Kodanik Fletchu ütles orksis filmiblogardite kommuunitis nõndaviisi:
Mina pole ka midagi otsustanud, küll aga ütlen, et väga kaugele ei viitsi reisida, aga kui Metsavana oma jõuguga Tallinnasse ronib, siis minu poolest võime kokku saata ükskõik kus.
Ja mina nuputan ja arutlen...
Et Metsavana on nüüd nii tehtud mees, et tal suisa oma jõuk on :D
Alguses arvasin, et no jõugupealik Metsavana ei kõla ju üldse hästi.
Jõugu pealik?
Jõugu juht?
Kapten?
Keiser?
El comandante?
Presidente?
Applodismente...

Et äkki klann vai miskine muu nimi sobiks paremini.
Metsavana ütleb:
klann peaks nagu veresuguluses olema
see ei sobi hästi
või olen valesti aru saanud ?

Gäng samas toob silme ette blingivad ja õliseid muskleid pingutavad, kätega vehkivad ja ropendavad neeg... afroameeriklased. Ja see meie puhul küll ei kehti. Mitte ühestki otsast.

Metsavana ütleb:
rühmitus
vastutuse viimase filmiposti eest võtab endale metsavana rühmitus

Aga selle mõtte laitsin ma juba eos maha.
Eip sobi mette.
Rühmitus toob mulle pähe vaid elitaarsed kirjanikuhakatised, -ismid, tahtmised kuuluda kuhugi peenemasse seltskonda, saada ära märgitud kultuurilembeste inimeste kollektiivmällu ja ajalooannuaalide kirjandusest pajatavate tolmunud nurgataguste pääle.
Ei.
Parem siis ikkagi jõuk.
Jõuk on sehuke otsekohene ja lärmakas ja kasvatamata kamp huligaane, keda kellegi teise arvamus ei koti karvavõrdki.
Kes käivad ja ajavad inimesi NÄRRRRRRVI.
Nagu herr MNC oma viimase postitusega.
Näiteks.
Just.

Ja seda, kas Metsavana oma jõuguga ka kilulinna kamraade külastama jõuab, teab vaid... mitte keegi.

pühapäev, 19. juuli 2009

Watchmen 2009

Et siis viimane filmielamus.
Ja ma tean, et ma valmistan nii paljudele pettumuse öeldes seda, mida mul on plaanis öelda.
Watchmen on filmiks.
Et kui mina laupa õdakul kinusaali sisse astusin, sebisid valgel linal ringi paastulaagri läbi elanud Xena ja mees, kes nägi muidu küll tore välja, head püksidki olid jalas, a pisut kaenla alt pigistasid, kui otsustada ta rahulolematute näoilmete ja repliikide järgi. Kõikse tähtsamad tegelased (arvatavasti nad ikka olid kõikse tähtsamad tegelased) paljastasid oma tõelised näod koorides maha maskid. Ning ullult kukkus siis säffima ja sädelema.

Hinnet ei oska filmile isegi mitte anda.
Kuigi see poole õhem Xena nägi täitsa kabe välja ja see säffimine enne lõputiitreid oli täitsagi elevust ja paanikat tekitav.

No tegelikult peaksin ma kunagi hiljem selle filmi ikka korralikult ära vaatama, Estconi teise päeva hilisõhtu pold selle jaoks lihtsalt mitte kõikse sobivam aeg ja koht.
Minu jaoks.

Edit: Selguse huvides pean ära märkima, et ma nägin filmist ca 15 viimast minutit :P

teisipäev, 7. juuli 2009

Good old naughty days ehk tiirased valevuntsidega härrasmehed ja daamid koerakesega



Suine aeg.
Apukurgi ja oasupi hooaeg.
Teadagi mis - puhkus.
See tähendab, et pole selle kuu aja jooksul vaadanud vist ühtegi kinupilti.
Viimane, mida kiikasin oli... hmm. Kuidas nüüd öeldagi... Põmst jälle porr. Metsavana, mitte eriti vana ja mitte eriti perv*, soovitas :D
"Polissons et galipettes" ehk "Good old naughty days"
Michele Reilhac'i poolt kokku kogutud valimik 12 lühifilmist 20 sajandi algusest.




Mõni neist naljakas, mõni pisut veider.


Esimene klipp on suht siivas ning täitsa sobilik sissejuhatuseks. Suht kobe topless tütarlaps kammib oma mitte eriti kauneid kiharaid ning vaatab meelal pilgul kaamerasse. Tõenäoliselt pärit aastast 1905.
Edasi läheb asi juba tõsisemaks.

Õmblejannad oma värkstoas. Küll kargavad hiirt nähes laua peale ja tõmbavad seelikusabad üle pea, küll ajavad oma riietest kirpe taga. Seesama kirbu teema meelitab kaks neist kõrvaltuppa seda pahalast otsima. Kirp jääb leidmata kuid poolpaljad näitsikud leiavad muud tegevust teineteise erinevaid kehaõõnsusi uurides, kuni sisse astub jubedate vuntsidega tiirane papi ning siis on teadagi mis.


Kolmas klipike viib meid nunnade ja munkade salapärasesse ja ilmselgelt mitte tsölibaadile pühendatud maailma. Kaks nunna söövad õhtust ning õhevil meeskokk ei saa asu ning peab läbi serveerimisluugikese uurima, kas daamid ikka söömisega tegelevad. Ja tulebki välja, et magustoitu seekord küll taldrikul ei serveerita. Samas astub kööki sisse püha isa ning kasutab kohe ära koka upakil tagumiku, enne mehe kaela serveerimisluugi vahele kinni kiiludes. Edasi leiavad daamid ilmselgelt üle oleva pea täitsa kasutuskõlbuliku olevat. Eks proovige oma ettekujutusvõimet, et kuidas täpselt.

Neljandas filmis on tegu kergelt kiiksuga õpetajannaga, kes oma õpilasi tagumiku peale laksutada armastab. Õpilasteks muidugi täiskasvanud naised, kellest üks jänesekõrvadega mütsikest kannab. Poole karistusaktsiooni ajal astub sisse ministeeriumi kontroll, kes asub üle vaatama, et kes ja keda ja mille pärast siis laksutab ja kas antud naisteraffastel ikka kõik kehaosad ning muu atribuutika ometi kannatada pole saanud.



Viies aga on kena kostüümikas sellest, kuidas sarmikas musketär (Porthos?) tuleb maakõrtsu toituma (kõhtu ta küll täis ei saa) ning piimaneiuga tutvust teeb. Lisaks äärmiselt ihaldusväärsete vuntsidega härrasmehele, kenadele ajastutruudele kostüümidele ja magustoiduks kandikul serveeritavale tütarlapsele on selles filmikeses äärmiselt toredad vahetekstid toitude nimedega, mis kenasti eesootavat tegevust kirjeldavad. Selle eest saab film küll max punktid.



Kuues lugu jutustab meile stiilsest härrasmehest, kes tänaval kaht äärmiselt sätitud ja kena daami kohtab ning heas usus nende maha pillatud visiitkaarti neile koju tagastama läheb. Daamid on härrasmehele nii tänulikud, et peavad seda igal võimalikul ja võimatul moel näitama. Jah, tegelikult sain ma aru küll, et need daamid just eriti daamid ei olnud vaid visiitkaartide maha pillamisega elatist teenisid.

Seitsmes lugu on "Madame Butterfly" lühikokkuvõte. Täiesti autentse hommikumaise näitsiku osavõtul. Taustaks on riputatud suvaline idamaise päritoluga kardin ning daamidel on leffikud. Ringi säffib ning endaga tegeleb ka üks suht naiseliku olemisega tegelane, kes siiski meesteraffaks osutub. Üks igavamaid lugusid sellest pundist. A samas - kes eelpoolmainit teosest midagi teab, oskab ka teravmeelsest lühikokkuvõttest lugu pidada.


Kaheksandas loos loob pargipingil raamatut sirviva näitsikuga tutvust üks mustade prillide, taaskord suurepäraste vuntside ning käimisabivahendiga tiirane sokk. Koos siirdutakse hotellituppa, kus meesteraffas peale suht pikka teineteise ihuga tutvumist siiski daamile pisut meelehärmi tekitab. Õnnetu papi leiab aga kuulutuse imerohu kohta, mis tema tundub et kaduma läinud mojo taastada suudab. Kiire käik apteeki ning õnneliku juhuse tahtel suudab ta sama daami endaga samasse hotellituppa moosida. Daam laseb peale erinevate aktide sooritamist jalga kuid imerohi on papi väga vastupidavaks teinud. Ta murrab maha ka hotelliteenijanna ning taaskord ka midagi tuppa mahaunustatut otsima tulnud ja juba korduvalt läbi uuritud naisteraffa. Suures tuhinas ning rõõmus peab ta suisa oma ettekleebitud valevuntse vahepeal tagasi sättima.

Üheksandas loos pöördutakse tagasi patuste ning jumalale selja keeranud nunnade seksuaalelu juurde. Lisaks naiivsete noviitside põrgusse viivale teele pööramisele on mängus ka koerake ning püha isa. Ma olen alati kahtlustanud, et ega see jeesuse pruudiks olemine nii igav polegi, kui räägitakse. Ja küünaldest pühade õdede jaoks pole selles loos juttugi.


Kümnes lugu räägib tee joomisest. Lisaks tee joomisele pakuvad koffiku perenaine ning peremees ka muid teenuseid. Peale kõikvõimalike erinevate partneri- ning asendivahetuste läbi proovimist juuakse taaskord teed.


Üheteistkümnendas loos on jälle vuntsidega härrasmees. Seekord ei ole oma võimete taastamiseks ka seda apteeki vist käeulatuses. Aga ajalehest erinevaid kuulutusi lugedes leiab murelik meesteraffas teate, kus kaks daami lubavad imepärast massaaži, mis põmst vist ka sent surmale võlgu oleval Metuusalal seisma paneks.




A vat see kaheteistkümes lugu. See on maiuspala. Kui eelnevad on tummfilmiklipid, siis see on animatsioon. Ameerika päritoluga ning valmistatud tundmatu autori poolt umbes aastal 1928. Eveready nimega ning isepäise varustusega härrasmees üksikul saarel. Ja kõik, keda ta oma binokliga näeb, tegelevad usinalt sugu tegemisega. Küll linnud, küll ussikesed. Ning ohhoo - ka üks daamike täiesti ihuüksi ja täiesti saadaval on. No lisaks daamikesele on tegemist ka daami sees elava krabiga (põmst on iglise keeles crab nii krabi kui süüfilis, kui mu mälu mind ei peta), rannaliival oma asja ajava paarikesega jne. Huumorit ja tervameelseid süžeekäike. Jaburalt vaffa multikas.

Et ei olnud midagi nii, et pornofilmitööstus alles XX saj teisel poolel erinevaid seksuaalsuse külgi näitama hakkas. Antud filmid olla vändatud selleks, et neid näidata bordellides valmistamaks eesolevaks tegevuseks ette noori süütuid meesteraffaid. Läbi võetakse pea kõik, mis ei puuduta vähe tõsisemaid kinky teemasid (no see koeraepisood välja arvatud). On nii lesbi- kui meestevahelise seksi teemad, ära näidatakse erinevad suuga- käega ja krt teab millega tehtavad võimalused, grupiseks igal kujul, erinevad poosid, kerge spanking...

Minu jaoks oli põnev vaadata neid asju, mis seksi ei puudutanud. Ses mõttes, et seksi puudutavas ju midagi uut näha polnud. Aga näiteks daamide soengud, riided, tubade interjöörid. Häiris muidugi see, et meespeaosatäitjad pidid kindlasti olema vohavate vuntside (või valevuntsidega) juba suht elu näinud mehed, a samas - ega see nii oluline kah polnud. Oma tööga tundusid nad hakkama saavat. Krdima tüütu oli see naisteraffa elu, kõik need alusseelikud ja pika säärega aluspüksid ja pihikud ja särgid ja värgid. Nagu puslakad. Peas peened šleffid.

Olen paari inimesega sellest filmist ka rääkinud. Mõned härrasmehed on imestanud, et kas tõesti oldi tollal nii vabameelsed. Hmm. Vabameelseid on kogu aeg olnud. Ka kuninganna Victoria ajal oldi vabameelsed, rääkimata siis näiteks markii De Sade'st, kellest järele jäänud palju nii kirjalikul kujul materjali kui ka selle illustreerimiseks tehtud pildikesi, kus ollakse hoopis "vabameelsemad", kui käesolevas kinupiltide kogumikus. Situatsiooni "daam koerakesega" on kujutatud juba antiikajast pärinevatel materjalidel. See siin on pildike Martin van Maele'lt (1863-1926). Tema pildinäiteid Wikimediast.

Hinne?
7/10
Kuidas ma porri ikka hinnata oskan. Porr on porr. Aga huumorit oli ja süžeed oli ja ...
Igas mõttes huvitav vaatamine igal juhul.

*seda seepärast, et "vana perv" pidavat herr MNC poolt peaaegu patenteerit olema. Ei hakka siis tal kandadel talluma.

teisipäev, 16. juuni 2009

S & M Hunter - charitable sadist

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

neljapäev, 4. juuni 2009

Opapaa Lobonossov - Aziris Nuna

Head ööd!
Venemaa, 2006
Lippasin õdakul poodi, et tuua pesupulbrit ja vett.
Ja taaskord ostsin 8 eeguse filmi.
Ütleme nii, et seekord ma isegi ei lugenud, mis karbi kaanele kirjutatud oli. 
Sinna oli kirjutatud nõndaviisi:
(taaskord sõnaseadmise ja asjade ilusamaks rääkimise meistritöö)
"Moskva arheoloogide pere kahe teismelise venna seiklus mööda aega ja ruumi: rännakud tulevikus, pääsemine kosmilisest vanglast, juhtumised Vanas-Egiptuses, planeedid, asukateks sfinksid, võitlused lendavate robotitega, põgenemine hirmuäratava vaarao käest, duell ülestõusnud muumiaga - see pole veel kaugeltki terve nimekiri katsumustest, milledest tuleb filmi kangelastel läbi minna."

Jah, ega kaane peal valetatud ei olnud. 
Tulevikus käidi, vanglast kah pääseti, Vana-Egiptus nüüd küll see koht polnud, kus juhtumised aset leidsid, ka egiptlasi seal polnud, sfinkside planeet oli, seda korraks kaugelt näidati, lendavad robotid olid vist need veidrad asjandused seal tulevikus, mis ragulkaga pihta saades ägedalt plahvatavad, vaarao oli, aga mitte eriti hirmuäratav, pigem halenaljakas, muumia oli kah, swamm. 
No olid küll jah kõik detailid, mis reklaamis lubatud.
Aga kuhu jäid katsumused?

Metsavanale mainisin, et sehukest asja vaatsin.
Et lastefilmi kohta käis kah.
A hiljem hakkasin mõtlema.
Lastefilmide kohta peaks käima sama, mis lastele kirjutaud raamatute kohta.
Lapsed ei ole miskised alaväärtuslikud ajudeta idud.
Miks peab nende jaoks tegema kräppi?
Lastele raamatute kirjutamine ja filmide tegemine on palju keerulisem, kui pealtnäha arvatakse.
(Lastele kirjutatud raamatute kohta võin tundide kaupa loengut pidada ja näiteid tuua. A see blogi pole sellest)
Ja see, et sul on raamat, mille üks autoritest Sergei Lukjanenko (koos J. Burkiniga kirjutet "Segodnja, mama") ning mis seega väga nõme olla ei saa ning sul on ka natuke raha ja agarad itimehed, kes on nõus arvutigraafikaga vaeva nägema ja kaks kutti peaosadesse, ei tähenda veel, et sealt hea film tuleb.
No ei tulnud.

Meie kaunil kodumaal asju nii suurelt ette ei võeta.
Meie filmindus tipneb arvuti teel paljundatud sõjameestega marmortahvlil. 
Venemaa mastaabid on teised, rahad teised.
A krt, tundub, et selle suure ollivuudi kopeerimisega kaob kogu jõud välisesse ning sisuline pool jääb krdima nõrgaks. 
Ma ei hakka rääkima ajaloolisest taustast (Vana-Egiptusest jääb seda filmi vaadanud lastele küll väga veider arusaam).

Visuaalselt oli film kompott multikast, äkshonfilmist, komöödiast, koomiksist ja paroodiast.
Sisulise poolega oli sama - kompott.
Jupike siit, teine sealt.
A need jupid ei klappind omavahel kokku.
Nagu erinevate puzzlede tükid vägisi ja jõuga kokku surutud.
Et oli tulevik ja minevik ja erinevad teemad. 
Aga ühtegi asja ei seletatud lahti.
Kõik jäid poolikuks.
Tegemist oleks nagu olnud ühe episoodiga (või mitmega) pikemast seriaalist, kus eeldatakse, et vaataja juba niiehknaa teab põhilisi asju.
No ei teadnud.
Ja ei saanudki teadma.
Ja näidelda nad ka ei osanud.
Nagu väikelinna amatöörteater.
Mõnede eranditega.

Juhtusin maal vaatama Rodrigueze "Spy Kids 3-d", mis oli ka üks suuremat sorti saastfilm. 
Ma ei tea, millised peaksid olema lastefilmid. 
Ma ei tea seda ka, milliseid tehakse ja näidatakse.
Ma ei vaata ju televiisorit (kui mul on võimalus elada oma asenduselu kompuutriga).
(High School Musical ei lähe arvesse, sellest olen ma miskiseid juppe näinud. Kah maal, seal plikad on seda vaadanud. Ja seda ma ka heaks filmiks ei pea.)

Den sidtste viking oli näiteks täitsa tore, miskine aeg talvel vaatasin seda.
Viimane viiking - Taani, Rootsi ja Eesti ühistöö, 1997
Ei pretendeeri kah ajaloolisele realismile, a miskise ettekujutuse viikingitest saab, ning osaliselt siinmail filmituna ning herr P. Kardi osalejaks võtmise eest saavad need taanlased veel lisapunkte. Lõpp mulle ei meeldinud, a nad ju ei saa lastefilmides ilma moraalitsemiseta.

Aga see antud sissekande teemaks olev kinupilt?
Sellele teosele panen hindeks 3/10
Ja seda puhtalt selle sfinksi eest.
See oli äge tegelane.
No olgu - sfinksi eest 2,5 ja 0,5 püüdlikuse eest.
Et vähemalt tehakse midagi.

No ja see tuli mul nüüd meelde, et tuleviku kosmoselaevas on miskipärast suured pildid muinasaja suurkujudest - kõrvuti Puškin ja Che Guevara :P

Illustreerivat materjali :

Arheoloogist isa, kes ei kaeva välja potte-kanne, vaid otsib jälgi maavälisest tsivilisatsioonist

Pildike nagu 50-te unelmast


Selle pisikese junni sees on poisid, kronotroop?

Tuleviku eine
 

Miks apelsinid - ei saanudki teada
 


See sfinks oli superäge. Ongi sehukesed pisut kassilaadsed tegelased. Oma planeet neil ja puha.  

Egiptus?

Ja need on Muinas-Egiptuse sõdurid? 

Muinas-Egiptuse Ilma-Peep (palju heledama nahaga, kui meie kaasmaalane oma vallandamise ajal)

Tahaks ulguda... (Kusjuures sfinksid nurruvad ka nagu kassid. Ja koeri ei salli)


Väga paha vaarao

See pisike lennumuna seestpoolt oli palju suurem, kui väljastpoolt.

Veel kurjem muumia

Kuidas arheoloogist sai Rambo