S & M Hunter - charitable sadist

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Opapaa Lobonossov - Aziris Nuna

Aziris Nuna

Head ööd!

Venemaa, 2006

Lippasin õdakul poodi, et tuua pesupulbrit ja vett.

Ja taaskord ostsin 8 eeguse filmi.

Ütleme nii, et seekord ma isegi ei lugenud, mis karbi kaanele kirjutatud oli. 

Sinna oli kirjutatud nõndaviisi:

(taaskord sõnaseadmise ja asjade ilusamaks rääkimise meistritöö)

"Moskva arheoloogide pere kahe teismelise venna seiklus mööda aega ja ruumi: rännakud tulevikus, pääsemine kosmilisest vanglast, juhtumised Vanas-Egiptuses, planeedid, asukateks sfinksid, võitlused lendavate robotitega, põgenemine hirmuäratava vaarao käest, duell ülestõusnud muumiaga - see pole veel kaugeltki terve nimekiri katsumustest, milledest tuleb filmi kangelastel läbi minna."

Jah, ega kaane peal valetatud ei olnud. 

Tulevikus käidi, vanglast kah pääseti, Vana-Egiptus nüüd küll see koht polnud, kus juhtumised aset leidsid, ka egiptlasi seal polnud, sfinkside planeet oli, seda korraks kaugelt näidati, lendavad robotid olid vist need veidrad asjandused seal tulevikus, mis ragulkaga pihta saades ägedalt plahvatavad, vaarao oli, aga mitte eriti hirmuäratav, pigem halenaljakas, muumia oli kah, swamm. 

No olid küll jah kõik detailid, mis reklaamis lubatud.

Aga kuhu jäid katsumused?

Metsavanale mainisin, et sehukest asja vaatsin.

Et lastefilmi kohta käis kah.

A hiljem hakkasin mõtlema.

Lastefilmide kohta peaks käima sama, mis lastele kirjutaud raamatute kohta.

Lapsed ei ole miskised alaväärtuslikud ajudeta idud.

Miks peab nende jaoks tegema kräppi?

Lastele raamatute kirjutamine ja filmide tegemine on palju keerulisem, kui pealtnäha arvatakse.

(Lastele kirjutatud raamatute kohta võin tundide kaupa loengut pidada ja näiteid tuua. A see blogi pole sellest)

Ja see, et sul on raamat, mille üks autoritest Sergei Lukjanenko (koos J. Burkiniga kirjutet "Segodnja, mama") ning mis seega väga nõme olla ei saa ning sul on ka natuke raha ja agarad itimehed, kes on nõus arvutigraafikaga vaeva nägema ja kaks kutti peaosadesse, ei tähenda veel, et sealt hea film tuleb.

No ei tulnud.

Meie kaunil kodumaal asju nii suurelt ette ei võeta.

Meie filmindus tipneb arvuti teel paljundatud sõjameestega marmortahvlil. 

Venemaa mastaabid on teised, rahad teised.

A krt, tundub, et selle suure ollivuudi kopeerimisega kaob kogu jõud välisesse ning sisuline pool jääb krdima nõrgaks. 

Ma ei hakka rääkima ajaloolisest taustast (Vana-Egiptusest jääb seda filmi vaadanud lastele küll väga veider arusaam).

Visuaalselt oli film kompott multikast, äkshonfilmist, komöödiast, koomiksist ja paroodiast.

Sisulise poolega oli sama - kompott.

Jupike siit, teine sealt.

A need jupid ei klappind omavahel kokku.

Nagu erinevate puzzlede tükid vägisi ja jõuga kokku surutud.

Et oli tulevik ja minevik ja erinevad teemad. 

Aga ühtegi asja ei seletatud lahti.

Kõik jäid poolikuks.

Tegemist oleks nagu olnud ühe episoodiga (või mitmega) pikemast seriaalist, kus eeldatakse, et vaataja juba niiehknaa teab põhilisi asju.

No ei teadnud.

Ja ei saanudki teadma.

Ja näidelda nad ka ei osanud.

Nagu väikelinna amatöörteater.

Mõnede eranditega.

Juhtusin maal vaatama Rodrigueze "Spy Kids 3-d", mis oli ka üks suuremat sorti saastfilm. 

Ma ei tea, millised peaksid olema lastefilmid. 

Ma ei tea seda ka, milliseid tehakse ja näidatakse.

Ma ei vaata ju televiisorit (kui mul on võimalus elada oma asenduselu kompuutriga).

(High School Musical ei lähe arvesse, sellest olen ma miskiseid juppe näinud. Kah maal, seal plikad on seda vaadanud. Ja seda ma ka heaks filmiks ei pea.)

Den sidtste viking oli näiteks täitsa tore, miskine aeg talvel vaatasin seda.

Viimane viiking - Taani, Rootsi ja Eesti ühistöö, 1997

Ei pretendeeri kah ajaloolisele realismile, a miskise ettekujutuse viikingitest saab, ning osaliselt siinmail filmituna ning herr P. Kardi osalejaks võtmise eest saavad need taanlased veel lisapunkte. Lõpp mulle ei meeldinud, a nad ju ei saa lastefilmides ilma moraalitsemiseta.

Aga see antud sissekande teemaks olev kinupilt?

Sellele teosele panen hindeks 3/10

Ja seda puhtalt selle sfinksi eest.

See oli äge tegelane.

No olgu - sfinksi eest 2,5 ja 0,5 püüdlikuse eest.

Et vähemalt tehakse midagi.

No ja see tuli mul nüüd meelde, et tuleviku kosmoselaevas on miskipärast suured pildid muinasaja suurkujudest - kõrvuti Puškin ja Che Guevara :P

Illustreerivat materjali :

Arheoloogist isa, kes ei kaeva välja potte-kanne, vaid otsib jälgi maavälisest tsivilisatsioonist

Pildike nagu 50-te unelmast

Selle pisikese junni sees on poisid, kronotroop?

Tuleviku eine

 

Miks apelsinid - ei saanudki teada

 

See sfinks oli superäge. Ongi sehukesed pisut kassilaadsed tegelased. Oma planeet neil ja puha.  

Egiptus?

Ja need on Muinas-Egiptuse sõdurid? 

Muinas-Egiptuse Ilma-Peep (palju heledama nahaga, kui meie kaasmaalane oma vallandamise ajal)

Tahaks ulguda... (Kusjuures sfinksid nurruvad ka nagu kassid. Ja koeri ei salli)

Väga paha vaarao

See pisike lennumuna seestpoolt oli palju suurem, kui väljastpoolt.

Veel kurjem muumia

Kuidas arheoloogist sai Rambo

Vapper tinasõdur nõelaga ehk "satšem Gerassim utapil svaju Mumuu, vid nitševoo ana ne zdelala jemu"

Kell 12 päeval ta astus tänavale ning suundus vaksali poole.

Keegi ei teadnud, kuhu ta läheb.

Ka tema ise ei teadnud. 

Ehk siis kinupildiblogardite järjekordne ühisvaatamine.

"Igla"/ "Nõel"

1988, Kasahhi

Ma ei tea, mida on "russkoje kino"  kohta iseloomustuseks öelda PÄRIS filmikriitikutel, semiootikutel ja igastel muudel harjatud ja tarkadel inimestel. Selle kinupildi kohta kindlasti paljutki. 

Mina oskan esialgu öelda aint seda, et mulle meeldis. Mul on 7 lk märkmeid tehtud filmi vaadates. Ja ma ei oska kuskilt kinni hakata, millestki isegi mitte alustada. 

Tahaks öelda, et minu jaoks on see pildikeel peaaegu rinnapiimaga sisse söödud. Ei ole vaja lahti mõtestada, juurelda, see imbub kuidagi naha alla, otselülitus ajusse. Sellest ei oska rääkida.

Ma ei mäleta, mis oli esimene ollivuudi film, mida ma teadlikult kinos vaatamas käisin. No miskine kalliskiviromaan vai magamistoa aken vai miskit sehukest ehk. A lapsepõlves ju muud suurt kinos ei näidatud, kui suurel ja laial kodumaal tehtud filme. Ja mingil tasemel on need arusaadavamad, lihtsamini mõistetavad (või siis mitte) a kunagi ei teki sellist tülgastust, nagu ullivuudi saasta vaadates (ok, annan alla, ka seal leiab pori seest pärle).

Pikad, seisvad kaadrid.

(Samas mitte sehukesed punnitatud, nagu näiteks "Sügisballis")

Sünged ja napisõnalised naised.

Eputavad ja end upitavad kaagid.

Kes kõik teevad tüüpilise vene päti moodi suitsu, sigaret peopessa peidetud...

Ja KANGELANE.

Milline on vene kangelane?

Nagu Ivan Turatšok?

Ilja Muromets?

Stenka Rjazin?

Kah napisõnaline, pisut paheline ja süngeilmeline,  a serdtse takoi haroošii i glaza takiije siinije-siinije.

No Tsoi silmad küll sinised pold. 

A ühiseid jooni on tal kõigi eelpoolnimetatutega, ka pealkirjas mainitud Vapra Tinasõduriga. Jalgu oli tal küll just niisama palju, kui suuremal osal inimestest. Kuid see võitlus. Rottidega. Või ma ei teagi. Mul ei tulnud võrdluseks ühtegi paremat muinasjuttu kohe pähe. Sehuke andersenlik vapper igavene üliõpilane või ...

No oli ju kangelane. Loll Ivan. Ja lehm sittus vette, sest tegelikult ei jõudnud see film kuhugi.

Räägiti lugu. 

Kangelasest, kes püüab oma südamedaami päästa. Ja seda pean küll mainima, et väga kole oli see naispeategelane. 

Nõiamoor oli vastu. 

Ühiskond oli vastu.

Ühiskonnakriitikat oli filmis kuhjaga ehk tohuijaaibolše kui nüüd nende moodi ropult öelda. 

A gde že kamanda? küsib Tsoi, kui ronib Araali mere ääres mahajäetud kalalaeva masti. Peaks hoopis küsima a gde že more?  Jah, kuhu jäi meri? Ainult nõukogude terraformimine on võimeline terve mere ära kaotama. 

Üks asi, mispärast mulle see film meeldis - nostalgia (no ei ülista toda aega, a lapsepõlve lõhnade ja atribuutika suhtes ju ei saa silmi ja südant kinni panna). Kuigi see ei ole primaarne. Aga "Vesjolõje Kartinki", mida tüüp oma savi/eeslisõnniku/õlgede/tahtejõu abil tehtud onnis lehitseb. See niidiga kopikas, millega saab telefoniputkas helistada. Klubi "Parlament" interjöör, sinna võis oma muusikaga kassetigi kaasa võtta, kui baarmeni jaoks tegija olid. Kirurg Artur Jussupovitši diplomaadikohver, sangaga külmik, "Vremja" telekast kell 9. Jne. Jne. Jne.

Üleüldse kubises see film igastest sümbolitest. Kaadris nähtavad detailid ja heliriba kokku. A kuigi ma osasid asju hablasin lahti, jäi päris palju ikkagi mõistetamatuks. Tegelikult ei olnud ju autorite jaoks ükski stseen niisama. Augu- ja ajatäiteks. A minu taustsüsteem ja -teadmised jäävad ikkagi pisut puudulikuks. 

Räägiti lugu kangelasest.

Ja räägiti veel palju teisi lugusid.

Kas kah kangelastest, see on juba vaataja otsustada.

Kõik otsad on lahti ja samas on tegemist ringteega.

Samas...

Kas panite tähele, mis toimus heliribal, kui tüüp korterisse tagasi tuli ja tädi köögis keerlevat kuplit vahtis?

"She's got it" ja "Doktor Aibolit" korraga. Kuulake, milline jupp Aibolitist...

Üleüldse kõik need telekad seal toas korraga mängimas - mul on kahju, et ma ei oska neid kõiki filmijuppe, mis seal näha, konkreetse filmi/saatega seostada. 

Mnjah.

Nagu olen korduvalt ja korduvalt kurtnud.

Raske on sellest filmist kirjutada, nii krdi raske...

See film on keerulisem, kui pealtvaadates tundub.

Palju palju palju keerulisem...

Ohh Moskvasse, saaks ainult Moskvasse...

Ei jaganud ma päris lahti, mis värk nende kambajõmmidega oli, a nii palju jäi küll silma, et pea eranditult kõik kaagid tollase N-Liidu lõunaosariikidest pärit olid. 

Aga see Spartak mulle meeldis. Eriti see, kui ta tünni otsas kõnet pidas. Tüüp valdas tollaste tšinovnikute (ja ka praeguste, mis seal salata) demagoogiast kubisevat kõnemaneeri vabalt. Ja käega leffitas nigu isake Lenin mitmegi tuntud maali ja kuju peal. See tekst, mis ta räägib. Tegelikult on see mingis mõttes võtmeks. Aga ei suuda ma seda praegu lahti mõtestada, mul on küll võti, aga mitte ust. On ka uksed, aga neid on liiga palju. 

Muuseas - nii on vist venemaistes filmides suht tihti - kangelased on napisõnalised. Lobisevad ainult külalollid. Sumašeldšije. Nagu see Spartak. Ja mitte ainult lobisevad. Nagu kuninga narrid - nende suust võib alatihti kuulda kas alasti tõde või hoopis tõde mässituna valedesse ja udujuttu.

Eriefektid olid ägedad. Muud ei ütle. A kaklussteenid väga väga jaburad. Tea, kas taotluslikult. Nagu Annelinna pätid poe nurga taga peale Jet Lee filmi vaatamist. (Tsoi meenutas teatud nurga alt kah just eelpoolmainit' näitlejat)

A muusika oli hea.

Pean KINO-d tõmbama. Mul kuskil oli kunagi. Enam ei mäleta, kus täpselt. Võib juhtuda, et mu katkises läpakas.

Muuseas - juba paar tundi on mul taustaks mänginud lugu sellest filmist - Muslim Magomajev, tuntud Aserbaidžani bariton, ja tema lugu "Ulõbnis". 

Jesli serdtse pajot, kavo nužna slava

Metsavana sõber Mardiga kuulas seda ja arutas, et see lugu oleks võinud mängida "Titanicu" lõpustseenis (ning kohe tõttasid kinnitama, et ega nemad seda filmi küll näinud pole) või hoopis Terminaatoris, kui Arni pumppüss käes motikaga ringi kimab :D (Ei tea, kas ta seda ise ka oma blogis mainib)

Ja samas tuli meelde üks väga tuntud viisile tehtud tšastuška. Üks osa sellest pealkirjas. A veel oli seal midagi sellist:

Davai, pakraasim holodilnik v tšornõi tsvet. On bõl zeljoonõi, krasnõi nu a tšornõi net. Davai pakraasim holodilnik...

 Mõned ägedamad paroolid Spartak' suust:

Mul pole südametunnistust, on ainult närvid.

Võimu pole olemas.

Ronime üles. Ja siis kohe alla tagasi.

Igaüks meist on "üks". Aga  kõik me koos oleme "meie". 

Alla kukkuda ja üles tõusta? Ei! Lama, kui alla kukkusid. 

Kui ma olin suurema osa filmi ära vaadanud, ütles Metsavana, et supakad on ka. Ei hakand neid siis enam juurde lülima, oleks ainult vaatamist seganud...

Ja ei kavaste ka miskiseid siin tekstis olevaid juppe nüüd maakeelde ümber panema, sain meeldetuletuse, et noored vene keelt ei mõista. 

Las jääda. 

Need pole ka nii olulised.

Hinne?

9/10

Ja ei kahetse.

(Kuigi ma iga kord pikalt kaalun ja dialooge pean ja arutlen, vahel ka hinnet muudan)

Lähme mere äärde, mäletad, meil oli seal hea...

Kas te teadsite, et selle põõsa nimi on "veereb üle välja"?

"Inimesed jagunevad kahte kategooriasse - ühed istuvad toru peal, a teistel on raha tarvis. Toru peal istud sina."

A kuidas ta sinna toru peale nõnna käbedalt sai? Bätmän? Vedruga jookuskingad?

Kirurg Artur Jussupovitš, kellel arvatavasti olid polüübid. 

Tänase päeva heategu - vii haige inimene seltskonda. Või siis vähemalt loodusesse. Võltsloodusesse.

No on ju kole naine...

No ütle, kepib ta sind?

Väga päevakohane kaader. Nagu Tallina Vesi ja nende kallid veemõõduaparaadid. 

See mees mahutab ka laadnalt  pudelitäie PEPSI COLAT väikesesse klaasi ära....

Peale selle, et sa lollike oled, süüa sa ka teha ei oska

Morfiin ja diplokas...

Stiili-ikoon

Külalollike ja keefir. Selle ägeda fooliumist kaanega pudeli sees.

Vperiod. A tagda abratno.

Tervis kõigile - seda näed hetkel, kui Moro lõhkise kulmuga tuppa tuleb. Ja kuuled Doktor Aivaluson multikast jupikesi. Arooniad ja hapud tammetõrud.

Metsavana küsis mu käest, miks nad teda vaeseomaks ei peksnud. Ma ei osanud vasta...

Hüvasti. Ma olin teiega. Nüüd ma enam teiega ei ole. Vennad. Vat nii.

Ja bõl svami. Teper ja svami ne budu. Vot tak.