Laputa: Castle In The Sky

Tenkū no Shiro Rapyuta

1986

Hayao Miyazaki

Studio Ghibli

Kui mu käest on küsitud või on jutuks tulnud Jaapani anime, siis olen suht kindlalt vastanud, et mul sellega mingeid kokkupuuteid ei ole (no olgu, vaatasin kevadel ära kõik "Bible Blacki" osad). Nüüd uurisin Miyazaki ja "Laputa" tausta ja avastasin, et olen näinud sama autori paljukiidetud šedöövreid "Princess Mononoke" ja " Spirited Away". Ning nüüd siis "Laputa". Julgen täitsa avalikult ja kõva häälega öelda, et eelnevad kaks on minu jaoks kõvasti üle hinnatud võrreldes käesolevaga.

Tegemist on metanarratiiviga, selliseid on räägitud läbi aegade. On tahtejõuline ja tugeva karakteriga kaotsiläinud printsess, kes saab sõbraks orvuks jäänud nutika külapoisiga, on võlujõuga kristall, on salapärane kuningriik, on pahalased, kelle elu eesmärk on omada võimalikult palju varandust ja võimu. Tagaplaanil figureerivad klounilikud kõrvaltegelased. Hea võidab, paha saab karistatud ning peategelased arenevad ja kasvavad seilusrikka rännaku jooksul. Lisaks lugu poisist, kelle elu eesmärk on seada jalule õiglus ning ausse tõsta oma isa hea nimi.

Klassikaline seiklus/muinasjutt, kas pole?

Aga... See pole sugugi nii lihtne ja igav paljunähtud lugu. Hoopiski mitte.

Kui see oleks nii olnud, siis poleks ma nagu amööb ekraani külge kleepunud olnud. Isegi ühtegi suitsu ei käinud tegemas.

Kaasahaarav lugu oma süžee poolest. Kuid minu jaoks määratult palju olulisemad olid visuaalid. Need visuaalid olid nii kridma head, et ma ei suutnud valida illustreerivat pildimaterjali ning panin siia suurema osa ekraanipaukudest, mis teistkordsel vaatamisel tegin.

Laputa saamislugu on ära räägitud filmi algussubtiitrite taustal olevatel "puugravüüridel". Kõiksepealt veski, millel tiivad, siis väikesed lennumasinad, siis palju ja suuremaid, siis dirižaablid ning siis juba lendavad saared ning linnad. Tohutu areng ning taevasse pürgimine lõpeb kollapsiga, inimesed peavad uuesti harjuma eluga maapinnal, kuigi lennumasinad kui sellised jäävad. Ning jääb ka üks müstiline lendav linn nimega Laputa, mille olemasolusse 700 aastat hiljem enam peaaegu keegi ei usu.

Filmi tegevus toimub mingil ajavahemikul peale 1868 aastat... (See aastaarv on fotol Laputast) söekaevurite linnakeses. Miyazaki käis 1984. aastal Walesis. Nägi sealset maastikku ning tutvus parasjagu streikivate söekaevuritega. Kuna ise olla ta kuldsetel 60-tel olnud sotsialistike üliõpilasliikumiste toetaja, siis avaldas talle oma õiguste eest võitlev töölisklass nii muljet, et kaks aastat hiljem joonistas ta üles nii weilsiliku maastiku kui sealsed söekaevurid. Riietus ja olustik viitavad muidugi 19. sajandi lõpukümnenditele. Ning arhitektuuriline osa hoopis keskajale (see osa hoonestusest, mis kaljude küljes ripub).

Huvitavaid paralleele annab päris paljude õhtumaise kultuuri külgedega tõmmata. Nimi Laputa on Swiftilt (ning kuna see hispaania keeles hoora tähendab, siis on meerikamaal ning ka mujal väljaspool Jaapanit pealkirjast see osa ära jäetud kuid filmis on see siiski alles, vaatamata meeriklaste koledale kombele asju ümber lõigata, lühemaks teha ning muuta). Laputa väline kuju meenutab Paabeli torni, mis ju ka sümboliseeris inimsoo tahet tõusta kõrgustesse. Ainult legendides räägitav saar on nagu Atlantis või Lemuuria. Lisaks dikenslikud teemad seoses rasket füüsilist tööd tegevate orbudega, Verne ja klassikalisi piraadilugusid ning isegi veidike vesterne (dirižaabli ründamise/kaitsmise episood ei erine palju vesternides levinud rongiröövistseenidest).

Filmialased kokkupuuted - kuskil oli mainitud selle filmi robotite sarnasust 1941. aastal tehtud Supermani "Mechanical Monsters'is" olevate robotitega. Selle peale otsisin vastava kinupildi üles. Siit saad.

(Täitsa äge veebisait, kus leida päris palju vanu ning suisa keelu all olnud lühianimatsioone ning täiesti vabalt saadaval - http://www.archive.org/search.php?query=collection:more_animation&sort=-publicdate).

No võrdle: esimesed kaks "Laputast", järgmised "Mechanical Monsteritest" ning siis "Sky Captain And The World Of Tomorrow".

Veel visuaalseid paralleele - seekord siis Jaapani kultuurist. Kuskil oli vihjatud (kui ma filmist materjali otsin siis alatihti unustan enda jaoks üles märkimata, et kuskohast ma midagi leidsin). Igastahes mainiti kaht nime - Kitagawa Utamaro ja Katsushika Hokusai. Kui te need nimed guuglisse lööte, siis võite oma silma rõõmustada Jaapani erootiliste/pornograafiliste piltidega. Nendega erilist seost ma filmil ei näinud. Aga nendes kahes allolevas pildis ju midagi klassikaliselt jaapanipärast on. Need merelained meenutavad küll pisut Hokusai üht meie kultuuriruumis tuntuimat teost tsunaamist... Kuigi jah. Eks targemad teavad, millest räägivad. Minule oli see lihtsalt väike vahepala Jaapani kunstiga tutvumiseks.

No klassikaline lause selle filmi iseloomustamiseks - aurupunk. Lisaks ägedad sõjamasinad ning muud pisiasjad. Ei ole päris asjatundja ei jaksa enam vastu ööd ka välja otsima hakata, aga sarnaseid kiivreid oli näha ühel pool rindejoont ehk I ms, sehukesi soomusronge kohtas ka... Ning sõdurite vormiriietus meenutas miskipärast kommunistliku revolutsionääri kordasaatjaid...

Samas tsitaadike imdb.comist:

The weaponry and mechanical settings in Laputa is a mixture of British and German designs. Miyazaki is a fan of German weaponry (he has manga works like The Return of Hans and Otto Carius - both about WWII German tank crews), so soldier's uniform, medals, and grenades (Stielhandgranate, the famous "potato masher" in WWII) are modeled after German design, not to mention the gigantic battle zeppelin.

Fakti, et Miyazaki on kiindunud erinevatesse lennuapastraatidesse, mainitakse vist igal pool. Ja need lennumassinad olid uhked küll. Esimesel pildil piraatide õhulaev "Tiger Moth"

Kogu filmi idee lisaks sellele klassikalisele hea-kurja võitlusele on Miyazaki tradistiooniline vastasseis - puhas loodus vs tehnika, tehnoloogia, tsivilisatsioon. Ning ilmselge on, kumb kummast lõpuks üle on. Puu on elu alus. Juba Laputa kui selline - kui saare alumine osa on täis kõrgeltarenenud tehnikat, siis pealmises osas on pastoraalne puhas loodus, Eedenile sarnaev oaas, Ygdrasili meenutav võimas puu, mille juured on juba peaaegu täielikult vallutanud eelpoolmainit' tehnika ning veel viimane elusolev robot, kes hoolitseb selle eest, et aias kõik korras oleks.

Jutulinnu jaks on lõppenud. Oleks tahtnud veel rääkida sellest, kuidas nuputasin peategelaste vanust. Inglise keelse dubleeringuga verisoonis tundub tegemist olema lihtsalt väikest kasvu 16-17 aastaste peategelastega, sest herr James van der Beek (Dawson's creek) on liiga jämeda häälega, et olla nii ca 12 aastane. Ning et mis värk nende röövlitega on - kas tõepoolest pedofiilia või hoopis Jaapani kultuuri raske pärand (kus meeste soorollid on väga rangelt paigas ja rusuvad) ning äärmiselt jõulise ja autoritaarse emme pisut infantiilsed pojad, kes Sheetas pigem leebemat emafiguuri näevad?

Film on nii krdi hea, et peaks iga kinukuntsist hooliva inimese kohustuslikus vaatamisnimekirjas olema. Vist.

Fantastika, seiklus, äkshon, aurupunk, draama, komöödia, romantika, vestern - mida iganes - selles filmis on kõike. Välja arvata ehk õudust. Sest tõepoolest - ei ole verd ja soolikaid. Negatiivseid tegelasi sureb ju karjakaupa, a seda nagu muuseas ja taustal. Ainus, kelle surm ka ligidalt näha on - Laputalt alla pudenenud robot. Ning temast ei voola välja isegi õli...

Minul on hea meel, et selle ära nägin. Hinne?

10/10

Tegelikult ka.

Sest kui üks kinupilt on nii lummav ja kaasahaarav ning samas ka mõtlemapanev, silmale ilus vaadata, hea sõbraliku huumoriga, siis oleks patt sellele vähem punkte anda.

IMDB

Metsavana

Kui keegi veel kirjutanud on, siis andku märku. Loeks huviga ;)

Lisaks veel skriinshotte, sest need olid ju nii kuramuse ilusad, et ei saanud lisamata jätta...

Ja taevast langes alla printsess...

Seiklejast issi tehtud foto, mida siiski keegi uskuda ei tahtnud...

Ning hetk sellest, kuidas foto sündis.

Söekaevurite naised pidid tugevad olema. Huvitav nüanss on seinal rippuv pilt. Meenutab midagi, aga mida täpsemalt?

Vata sehukese jubeda muskuuli saad, kui iga päev rasket füüsilist tööd teed.

Autumobiil. Vist mitte auru jõul töötav. Korstent ju näha pole...

Suurepärased vaated kaevandusasulale.

Röövlijõugu pealik ning karja naiivsete jõujuurikate ema Dola.

Kolm Juuda hõbeseeklit.

Nagu Terminaator - I'll be back!

Dola kallis teinepool, pime nagu mutt, aga hoiab lennumassina töökorras...

Perepojad Sheetale külge löömas...

Armee õhulaev "Goliath" on randunud.

Ahnus...

Paha mees Muska oskab ära kasutada sadu aastaid vana tehnoloogia häid külgi. Hologramm.

Ja suundub orbiidile. Nagu hiigelsuur brokoli.

Gäng-bäng

Kodanik Fletchu ütles orksis filmiblogardite kommuunitis nõndaviisi:

Mina pole ka midagi otsustanud, küll aga ütlen, et väga kaugele ei viitsi reisida, aga kui Metsavana oma jõuguga Tallinnasse ronib, siis minu poolest võime kokku saata ükskõik kus.

Ja mina nuputan ja arutlen...

Et Metsavana on nüüd nii tehtud mees, et tal suisa oma jõuk on :D

Alguses arvasin, et no jõugupealik Metsavana ei kõla ju üldse hästi.

Jõugu pealik?

Jõugu juht?

Kapten?

Keiser?

El comandante?

Presidente?

Applodismente...

Et äkki klann vai miskine muu nimi sobiks paremini.

Metsavana ütleb:

klann peaks nagu veresuguluses olema

see ei sobi hästi

või olen valesti aru saanud ?

Gäng samas toob silme ette blingivad ja õliseid muskleid pingutavad, kätega vehkivad ja ropendavad neeg... afroameeriklased. Ja see meie puhul küll ei kehti. Mitte ühestki otsast.

Metsavana ütleb:

rühmitus

vastutuse viimase filmiposti eest võtab endale metsavana rühmitus

Aga selle mõtte laitsin ma juba eos maha.

Eip sobi mette.

Rühmitus toob mulle pähe vaid elitaarsed kirjanikuhakatised, -ismid, tahtmised kuuluda kuhugi peenemasse seltskonda, saada ära märgitud kultuurilembeste inimeste kollektiivmällu ja ajalooannuaalide kirjandusest pajatavate tolmunud nurgataguste pääle.

Ei.

Parem siis ikkagi jõuk.

Jõuk on sehuke otsekohene ja lärmakas ja kasvatamata kamp huligaane, keda kellegi teise arvamus ei koti karvavõrdki.

Kes käivad ja ajavad inimesi NÄRRRRRRVI.

Nagu herr MNC oma viimase postitusega.

Näiteks.

Just.

Ja seda, kas Metsavana oma jõuguga ka kilulinna kamraade külastama jõuab, teab vaid... mitte keegi.

Watchmen 2009

Et siis viimane filmielamus.

Ja ma tean, et ma valmistan nii paljudele pettumuse öeldes seda, mida mul on plaanis öelda.

Watchmen on filmiks.

Et kui mina laupa õdakul kinusaali sisse astusin, sebisid valgel linal ringi paastulaagri läbi elanud Xena ja mees, kes nägi muidu küll tore välja, head püksidki olid jalas, a pisut kaenla alt pigistasid, kui otsustada ta rahulolematute näoilmete ja repliikide järgi. Kõikse tähtsamad tegelased (arvatavasti nad ikka olid kõikse tähtsamad tegelased) paljastasid oma tõelised näod koorides maha maskid. Ning ullult kukkus siis säffima ja sädelema.

Hinnet ei oska filmile isegi mitte anda.

Kuigi see poole õhem Xena nägi täitsa kabe välja ja see säffimine enne lõputiitreid oli täitsagi elevust ja paanikat tekitav.

No tegelikult peaksin ma kunagi hiljem selle filmi ikka korralikult ära vaatama, Estconi teise päeva hilisõhtu pold selle jaoks lihtsalt mitte kõikse sobivam aeg ja koht.

Minu jaoks.

Edit: Selguse huvides pean ära märkima, et ma nägin filmist ca 15 viimast minutit :P

Good old naughty days ehk tiirased valevuntsidega härrasmehed ja daamid koerakesega

Suine aeg.

Apukurgi ja oasupi hooaeg.

Teadagi mis - puhkus.

See tähendab, et pole selle kuu aja jooksul vaadanud vist ühtegi kinupilti.

Viimane, mida kiikasin oli... hmm. Kuidas nüüd öeldagi... Põmst jälle porr. Metsavana, mitte eriti vana ja mitte eriti perv*, soovitas :D

"Polissons et galipettes" ehk "Good old naughty days"

Michele Reilhac'i poolt kokku kogutud valimik 12 lühifilmist 20 sajandi algusest.

Mõni neist naljakas, mõni pisut veider.

Esimene klipp on suht siivas ning täitsa sobilik sissejuhatuseks. Suht kobe topless tütarlaps kammib oma mitte eriti kauneid kiharaid ning vaatab meelal pilgul kaamerasse. Tõenäoliselt pärit aastast 1905.

Edasi läheb asi juba tõsisemaks.

Õmblejannad oma värkstoas. Küll kargavad hiirt nähes laua peale ja tõmbavad seelikusabad üle pea, küll ajavad oma riietest kirpe taga. Seesama kirbu teema meelitab kaks neist kõrvaltuppa seda pahalast otsima. Kirp jääb leidmata kuid poolpaljad näitsikud leiavad muud tegevust teineteise erinevaid kehaõõnsusi uurides, kuni sisse astub jubedate vuntsidega tiirane papi ning siis on teadagi mis.

Kolmas klipike viib meid nunnade ja munkade salapärasesse ja ilmselgelt mitte tsölibaadile pühendatud maailma. Kaks nunna söövad õhtust ning õhevil meeskokk ei saa asu ning peab läbi serveerimisluugikese uurima, kas daamid ikka söömisega tegelevad. Ja tulebki välja, et magustoitu seekord küll taldrikul ei serveerita. Samas astub kööki sisse püha isa ning kasutab kohe ära koka upakil tagumiku, enne mehe kaela serveerimisluugi vahele kinni kiiludes. Edasi leiavad daamid ilmselgelt üle oleva pea täitsa kasutuskõlbuliku olevat. Eks proovige oma ettekujutusvõimet, et kuidas täpselt.

Neljandas filmis on tegu kergelt kiiksuga õpetajannaga, kes oma õpilasi tagumiku peale laksutada armastab. Õpilasteks muidugi täiskasvanud naised, kellest üks jänesekõrvadega mütsikest kannab. Poole karistusaktsiooni ajal astub sisse ministeeriumi kontroll, kes asub üle vaatama, et kes ja keda ja mille pärast siis laksutab ja kas antud naisteraffastel ikka kõik kehaosad ning muu atribuutika ometi kannatada pole saanud.

Viies aga on kena kostüümikas sellest, kuidas sarmikas musketär (Porthos?) tuleb maakõrtsu toituma (kõhtu ta küll täis ei saa) ning piimaneiuga tutvust teeb. Lisaks äärmiselt ihaldusväärsete vuntsidega härrasmehele, kenadele ajastutruudele kostüümidele ja magustoiduks kandikul serveeritavale tütarlapsele on selles filmikeses äärmiselt toredad vahetekstid toitude nimedega, mis kenasti eesootavat tegevust kirjeldavad. Selle eest saab film küll max punktid.

Kuues lugu jutustab meile stiilsest härrasmehest, kes tänaval kaht äärmiselt sätitud ja kena daami kohtab ning heas usus nende maha pillatud visiitkaarti neile koju tagastama läheb. Daamid on härrasmehele nii tänulikud, et peavad seda igal võimalikul ja võimatul moel näitama. Jah, tegelikult sain ma aru küll, et need daamid just eriti daamid ei olnud vaid visiitkaartide maha pillamisega elatist teenisid.

Seitsmes lugu on "Madame Butterfly" lühikokkuvõte. Täiesti autentse hommikumaise näitsiku osavõtul. Taustaks on riputatud suvaline idamaise päritoluga kardin ning daamidel on leffikud. Ringi säffib ning endaga tegeleb ka üks suht naiseliku olemisega tegelane, kes siiski meesteraffaks osutub. Üks igavamaid lugusid sellest pundist. A samas - kes eelpoolmainit teosest midagi teab, oskab ka teravmeelsest lühikokkuvõttest lugu pidada.

Kaheksandas loos loob pargipingil raamatut sirviva näitsikuga tutvust üks mustade prillide, taaskord suurepäraste vuntside ning käimisabivahendiga tiirane sokk. Koos siirdutakse hotellituppa, kus meesteraffas peale suht pikka teineteise ihuga tutvumist siiski daamile pisut meelehärmi tekitab. Õnnetu papi leiab aga kuulutuse imerohu kohta, mis tema tundub et kaduma läinud mojo taastada suudab. Kiire käik apteeki ning õnneliku juhuse tahtel suudab ta sama daami endaga samasse hotellituppa moosida. Daam laseb peale erinevate aktide sooritamist jalga kuid imerohi on papi väga vastupidavaks teinud. Ta murrab maha ka hotelliteenijanna ning taaskord ka midagi tuppa mahaunustatut otsima tulnud ja juba korduvalt läbi uuritud naisteraffa. Suures tuhinas ning rõõmus peab ta suisa oma ettekleebitud valevuntse vahepeal tagasi sättima.

Üheksandas loos pöördutakse tagasi patuste ning jumalale selja keeranud nunnade seksuaalelu juurde. Lisaks naiivsete noviitside põrgusse viivale teele pööramisele on mängus ka koerake ning püha isa. Ma olen alati kahtlustanud, et ega see jeesuse pruudiks olemine nii igav polegi, kui räägitakse. Ja küünaldest pühade õdede jaoks pole selles loos juttugi.

Kümnes lugu räägib tee joomisest. Lisaks tee joomisele pakuvad koffiku perenaine ning peremees ka muid teenuseid. Peale kõikvõimalike erinevate partneri- ning asendivahetuste läbi proovimist juuakse taaskord teed.

Üheteistkümnendas loos on jälle vuntsidega härrasmees. Seekord ei ole oma võimete taastamiseks ka seda apteeki vist käeulatuses. Aga ajalehest erinevaid kuulutusi lugedes leiab murelik meesteraffas teate, kus kaks daami lubavad imepärast massaaži, mis põmst vist ka sent surmale võlgu oleval Metuusalal seisma paneks.

A vat see kaheteistkümes lugu. See on maiuspala. Kui eelnevad on tummfilmiklipid, siis see on animatsioon. Ameerika päritoluga ning valmistatud tundmatu autori poolt umbes aastal 1928. Eveready nimega ning isepäise varustusega härrasmees üksikul saarel. Ja kõik, keda ta oma binokliga näeb, tegelevad usinalt sugu tegemisega. Küll linnud, küll ussikesed. Ning ohhoo - ka üks daamike täiesti ihuüksi ja täiesti saadaval on. No lisaks daamikesele on tegemist ka daami sees elava krabiga (põmst on iglise keeles crab nii krabi kui süüfilis, kui mu mälu mind ei peta), rannaliival oma asja ajava paarikesega jne. Huumorit ja tervameelseid süžeekäike. Jaburalt vaffa multikas.

Et ei olnud midagi nii, et pornofilmitööstus alles XX saj teisel poolel erinevaid seksuaalsuse külgi näitama hakkas. Antud filmid olla vändatud selleks, et neid näidata bordellides valmistamaks eesolevaks tegevuseks ette noori süütuid meesteraffaid. Läbi võetakse pea kõik, mis ei puuduta vähe tõsisemaid kinky teemasid (no see koeraepisood välja arvatud). On nii lesbi- kui meestevahelise seksi teemad, ära näidatakse erinevad suuga- käega ja krt teab millega tehtavad võimalused, grupiseks igal kujul, erinevad poosid, kerge spanking...

Minu jaoks oli põnev vaadata neid asju, mis seksi ei puudutanud. Ses mõttes, et seksi puudutavas ju midagi uut näha polnud. Aga näiteks daamide soengud, riided, tubade interjöörid. Häiris muidugi see, et meespeaosatäitjad pidid kindlasti olema vohavate vuntside (või valevuntsidega) juba suht elu näinud mehed, a samas - ega see nii oluline kah polnud. Oma tööga tundusid nad hakkama saavat. Krdima tüütu oli see naisteraffa elu, kõik need alusseelikud ja pika säärega aluspüksid ja pihikud ja särgid ja värgid. Nagu puslakad. Peas peened šleffid.

Olen paari inimesega sellest filmist ka rääkinud. Mõned härrasmehed on imestanud, et kas tõesti oldi tollal nii vabameelsed. Hmm. Vabameelseid on kogu aeg olnud. Ka kuninganna Victoria ajal oldi vabameelsed, rääkimata siis näiteks markii De Sade'st, kellest järele jäänud palju nii kirjalikul kujul materjali kui ka selle illustreerimiseks tehtud pildikesi, kus ollakse hoopis "vabameelsemad", kui käesolevas kinupiltide kogumikus. Situatsiooni "daam koerakesega" on kujutatud juba antiikajast pärinevatel materjalidel. See siin on pildike Martin van Maele'lt (1863-1926). Tema pildinäiteid Wikimediast.

Hinne?

7/10

Kuidas ma porri ikka hinnata oskan. Porr on porr. Aga huumorit oli ja süžeed oli ja ...

Igas mõttes huvitav vaatamine igal juhul.

*seda seepärast, et "vana perv" pidavat herr MNC poolt peaaegu patenteerit olema. Ei hakka siis tal kandadel talluma.